Pisiõe raske vähihaigus andis vanemale õele tõuke õppida arstiks. „Otsustasin, et ma saan sisse arstiteaduskonda ja punkt“
2013. aasta suvi. Kris-Marii (sel ajal 14), Roneta (sel ajal üheksa) ja Liseta (sel ajal üheksakuune) on koos vanematega Võrumaal puhkamas. Ühtäkki kerkib üheksakuusel Lisetal kõrge palavik, mis kuidagi enam alla ei lähe. Ema pöördub imikuga Lõuna-Eesti haigla erakorralise meditsiini osakonda. Pisipreilit läbi vaadanud valvearst tunneb lapse kõhus kummalist massi. Väikestel lastel on küll tihti pisut punnis kõhud, kuid see mass ei ole tavapärane. Ultraheli abil tuvastatakse suur moodustis ning juba järgmisel päeval hakkavad Lisetaga tegelema Tallinna lastehaigla arstid.
Selgub diagnoos – neerukasvaja, mida laste puhul nimetatakse Wilmsi tuumoriks. Lisetal pole aga klassikaline Wilmsi tuumor, vaid temal on see segarakuline. Selleks hetkeks on tegemist juba kolmanda staadiumi vähiga, kus vähirakud on haaranud neeru koos kõigi ümbritsevate lümfisõlmedega. Kui teiste organite puhul jaotatakse staadiumid neljaks, siis neerude puhul viieks. Üks pluss neerude puhul on see, et neid on inimestel kaks.
Ravi oli edukas
Võrreldes teiste laste lugudega, millega Kris-Marii Eesti vähihaigete laste vanemate liitu kuuluvana kursis on, läks Lisetal üsna hästi, seejuures ei vajanud ta ravi ka välismaal. Pisitüdruk sai esmalt keemiaravi, mis tegi kümmekonna sentimeetri suuruse kasvaja natuke väiksemaks. Proovige ette kujutada, mida tähendab imiku puhul kümmekonna sentimeetri suurune moodustis kõhuõõnes, kui väikelaste kõhu pikkus tervikuna on vaid veidi suurem. Seega oli praktiliselt kogu Liseta kõhuõõs täidetud selle ühe neeruga.
Keemiaravile järgnes kirurgiline protseduur nefrektoomia, mille käigus eemaldati lapsel vähiga neer koos neerupealiste ja väikese osa ümbritseva koega. See ongi Wilmsi tuumori puhul tervendav ravimeetod. Seejärel kestis jätkukeemiaravi mitme kuu jooksul.
Neerukasvajate puhul on sageli vaja ka kiiritusravi, kuid Lisetal vedas ning tema seda ei vajanud. „Tuleviku mõttes on see väga suur pluss. Kiiritusravil on tihtipeale erinevad tagajärjed, sest neerupiirkonna kiiritamisel saavad kiirguskoormust ka vaagnas asuvad reproduktiivorganid. Liseta sai sellest säästetud,“ räägib vanem õde Kris-Marii.
Liseta ise oli toona nii väike, et ei osanud toimuvast midagi arvata. Lastehaigla pere meenutas, et tüdruk oli onkoloogia osakonnas nagu päikesepallike, kes käpuli osakonna koridori palatite klaasuste taga teisi lapsi piilumas käis ja oma naerusuiseid kiirgi tervituseks saatis. Sageli istus ta lihtsalt kellegi ukse taga, jälgis palatis olijaid ja patsutas klaasile, et ennast nähtavaks teha, endal sabana järel ratastega statiivi voolik, mille kaudu talle ravimit manustati.
Ainus, mida ravi sel hetkel pidurdas, oli tüdruku üldine motoorne areng. Üheksakuusetel lastel on tavaliselt areng sel ajal meeletult kiire – nad hakkavad püsti tõusma ja õpivad vaikselt kõndima. Ajapikku sai aga ka Lisetal sellega kõik korda.
„Te jätsite mind sinna“
Ent tüsistustest Liseta siiski täielikult ei pääsenud. 2015. aasta märtsis tuli perel uute raskustega silmitsi seista – tüdruk vajas järgmist operatsiooni. Kuna tema üks neer eemaldati, paigutusid tüdruku teised siseelundid ümber ning sooled kasvasid omavahel kokku. Sellest tekkis soolesulgus, mis vajas sekkumist.
Tehti keeruline operatsioon, mille käigus tuli opereerida üle meetri jagu soolt. Pärast seda veetis tüdruk veel ka nädala intensiivravi osakonnas. Neid haiglas veedetud päevi Liseta juba mäletab. Intensiivravi osakonda ei lubatud vanematel ööseks jääda ning tüdruk on hiljem öelnud: „Te jätsite mind sinna.“
„Praegu on Liseta pubekas oma täies hiilguses,“ naerab Kris-Marii. „Käib koolis ja elab täiesti tavalist nooruki elu. Tal ei ole olulisi piiranguid, raskeid tüsistusi pole ka jäänud. Liseta vajab siiski igapäevaselt toidulisandeid – rauda, foolhapet –, kuna tema puhul on seedetraktist nende imendumine soole eemaldamise järgselt vähenenud.“
Sügisel saab Liseta 12-aastaseks, kuid on juba praegu vanema õega samapikkune. „Me võime omavahel riideid jagada ja peale vaadates ei saagi ehk kohati arugi, et meil on üle kümneaastane vanusevahe,“ räägib Kris-Marii.
Praegu saab Liseta kohta ka ametlikult öelda, et ta on vähi seljatanud. Ta käib küll aastas paar korda Tartu ülikooli kliinikumis doktor Sirje Mikkeli juures kontrollis, kuid see hõlmab eelkõige seda, kas vahepeal on mingisuguseid muresid tekkinud. Nimelt kuna noores eas saadud keemiaravi võib tähendada potentsiaalseid kaugtüsistusi hilisemas elus, võib Lisetat elus ka veel üht-teist ees oodata. „Tulevikus on vajalik tervisekontroll nii endokrinoloogi kui ka kardioloogi juures, aga me saame ikkagi öelda, et ta on terve,“ kinnitab Kris-Marii.
Keskmine õde jäi vanema toetada
Kris-Marii oli õe diagnoosi ajal ise parajas pubekaeas, 14-aastane. „Mina tulin sel hetkel juba ise endaga toime. Ma olen alati pigem tubli laps olnud ja hakkama saanud ning minu pärast vanematel õnneks muret polnud. Koolis läks hästi, käisin trennis,“ meenutab Kris-Marii.
Ometi pidi Kris-Marii kiiremini täiskasvanuks saama, kui see tavaolukorras ehk olnud oleks. Isa oli tööl, ema pisiõega haiglas, mistõttu jäi toona üheksa-aastase keskmise õe Roneta järele vaatamine Kris-Marii kanda. Õde oli alles kooli läinud ja vajas aitamist. „See oli aga kõige parem asi, millega ma sain pere üleüldiselt aidata,“ arvab Kris-Marii keerulisele ajale tagasi vaadates.
Teadmine, et nüüd saab Kris-Mariist arst, tuli gümnaasiumis. Selleks hetkeks oli perekond pealinnast Võrumaale kolinud ja Kris-Marii käis Parksepa keskkoolis. See on kool, kus õpilased saavad põhiõppeväliselt end akadeemiliselt täiendada ja harida, võttes näiteks kursuseid Tartu ülikoolist ja just selliseid, mis endale meeldivad.
Kui Kris-Mariid hakkas meditsiin vaikselt enda poole tõmbama, võttis ta gümnaasiumi kõrvalt ülikoolis anatoomia kursuse ja käis kord kuus biomeedikumis ka kohapeal. Pöördepunkt toimus 11. klassis, kui oli vaja teadustööd kirjutada. Kris-Marii otsustas, et tema kirjutab oma teadustöö lapseea leukeemiast. Töö kandis pealkirja: „Ägeda lümfoblastse leukeemia ja selle ravi mõju laste psüühikale ja käitumisele viimase kümne aasta jooksul Eestis“. Töö jaoks koostas ta küsimustiku, millele vastasid nii olukorraga tuttavad lapsevanemad kui ka haigust ise kogenud lapsed, kes olid piisavalt vanad. Tööd juhendasid Heidi Kukk ja arst-õppejõud Sirje Mikkel.
Oma teadustööd käis Kris-Marii esitlemas nii Tartus Jaan Poska gümnaasiumis kui ka Tallinnas teadustööde festivalil. Ta võttis asja hingega ning jõudis selle käigus selgusele: arstiteadus on see, mida ta õppima läheb. „Mul on tugev nii matemaatika kui ka loogiline mõtlemine, olen ka hea suhtleja. Otsustasin, et ma saan sisse arstiteaduskonda ja punkt. Kandideerisingi konkreetset ainult sinna ja siin ma nüüd olen,“ rõõmustab ta.
„Ma pean sinna saama“
Nüüdseks on sisseastumisest möödas kuus aastat ja 14. juunil ulatatakse Kris-Mariile arstiteaduskonna lõpudiplom. Seejärel saab ta kätte arstikoodi, millega ta saab juba ametlikult ja iseseisvalt praktiseerida. Meenutades õpinguid, tõdeb Kris-Marii, et esimesed aastad on alati raskemad ja peast käivad läbi mõtted, miks ma seda füüsikat või keemiat üldse õppima pean.
Ent õpingute poole peal, mil prekliiniline ehk n-ö teoreetilisem õpe asendus kliinilisega, kus ollakse haiglas ja käiakse mitmes osakonnas, läks asi Kris-Marii jaoks põnevaks. „Ma sain teadmisi, mida on päriselt iga päev vaja, ma sain neid juba rakendada. Viimane aasta oli meil praktika-aasta: olime erinevates haiglates ja osakondades praktikal,“ räägib ta.
Pärast neljandat kursust läks Kris-Marii tööle nii Lõuna-Eesti haigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO) kui ka perearstikeskusesse. EMO-s töötas ta nädalavahetustel, perearstikeskuses vabade päevade olemasolu korral nädala sees. Ametlikul praktika-aastal oli seetõttu juba palju lihtsam.
Kuid õpingud ei saa siiski veel juunis lõputunnistuse kätte saamisega läbi, vaid ees ootab viie aasta pikkune residentuur. „Sellega on jälle see lugu, et mul on ainult üks valik ja ma lähen kindla peale välja, et pean sinna saama. Ma kandideerin üldlastearsti residentuuri,“ avab Kris-Marii.
Vaba aega annab ka heategevusele
Üldjuhul leiab enamik arstiteaduskonna üliõpilastest õpingute käigus selle oma niši, millele nad spetsialiseeruda tahavad. Kris-Marii on aga siinjuhul harukordne näide, sest tema teadis juba 11. klassis, et temast saab kindlasti lastearst, täpsemalt laste onko-hematoloog. Paraku ei avata sellel aastal residentuuri kohta laste onko-hematoloogiasse. „Aga see mind ei heiduta. Nii nagu õppejõud viimasel ajal räägivad, siis iga lastearst võiks omandada üldlastearsti eriala ja seejärel spetsialiteedi,“ sõnab ta.
Laste onko-hematoloogia paelub Kris-Mariid ainuüksi juba isikliku seose tõttu. Lisaks on ta teemas sees ka n-ö abistajana. Talvel osales ta Lõuna-Eesti haiglas jõulupuu projektis, mille käigus riputati kuusele heategevuslikul eesmärgil pardikesi. Enam kui kuu ajaga koguti sellega Eesti vähihaigete laste vanemate liidule 1770 eurot. Eelmisel suvel tegi Kris-Marii ka vähihaigete laste suvelaagris lastele esmaabikoolitust.
Eesti vähihaigete laste vanemate liiduga on Kris-Marii ka tihedamalt seotud. Ta lööb seal kaasa nii palju, kui õpingute ja töö kõrvalt aega jääb. Kuigi seda aega väga palju pole, on ta igal aastal siiski üritanud teha midagigi – viinud läbi Pardiralli loovkonkurssi, käinud laagrites. Laagrites käivad Kris-Mariiga kaasas nii Liseta kui ka nüüdseks perre sündinud pesamuna Rosanna. Lisetal on seal juba ees omad sõbrad-tuttavad, keda ta varasemast teab ja kes on samasuguste diagnoosidega. „Vahepeal ongi naljakas kuulda, kuidas võrreldakse omavahel, et kumb neer sul on ära võetud: „Mul on parem, aga mul hoopis vasak“,“ naerab Kris-Marii.
„Mis ei tapa, teeb tugevaks“
Kris-Marii sõnul on vähki põdevate laste vanemate ja perekonna jaoks sellel kõigel suurim mõju just vaimsele tervisele. Väikelaps ise ju ei mõista olukorda samamoodi nagu täiskasvanu. Kui täiskasvanud seisavad silmitsi rohkem vaimse toimetuleku, perekonna toimimise ja kogu elu ümberkorraldamisega, siis lapse prioriteet on olukorraga kohanemine ja eelkõige füüsiline vastupidamine kogu raskele raviprotsessile. Seejuures saab nii mõnelegi just haiglakeskkond põhiliseks kodukohaks – tihtilugu näevadki nad haiglapalatit rohkem kui kodu.
"Tuleb valida, mis on antud hetkel prioriteetsem, ja üldjuhul on see „haige laps“. Vanem ei saa end pooleks rebida." - Kris-Marii Jaanson
Mõeldes oma emale, toob Kris-Marii esile ka segaduse, mida võivad sellise olukorraga silmitsi seisvad pered tunda – pöördub ju kogu perekonnasisene korraldus pea peale. Vanematel on vaja jagada, kes on ühel ja kes teisel nädalal lapsega haiglas, ja mõelda, kuidas töölt nii pikaks ajaks ära saada. Lisaks, kui peres on ka teisi lapsi, eriti kui nad on veel väikesed, vajavad ju nemadki tähelepanu ja tegelemist. Kuid paratamatult jäävad nad natuke unarusse. Selle kõige juures on see üks rasketest valikutest, mida tuleb teha.
Seejuures kannatavad vaimsel tasandil vanematega samamoodi ka õed-vennad. Näiteks võivad neil tekkida käitumis- või tähelepanuprobleemid. „Aga tuleb valida, mis on antud hetkel prioriteetsem, ja üldjuhul on see „haige laps“. Vanem ei saa end pooleks rebida,“ tõdeb Kris-Marii. „Eriti keeruline on üksikvanematel. Meil oli selles mõttes ikkagi hea, et üks vanem oli haiglas ja teine oli õhtuti pärast tööd kodus.“
Kris-Marii märgib, et mõnes mõttes raskused ka seovad – perekondlikud asjad mõeldakse rohkem läbi, suheldakse ja arutatakse omavahel. Ent need võivad ka kiilu vahele lüüa, sest üldjuhul on tasakaalu leidmine kahe asja vahel keeruline. „Aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Pärast kõiki neid läbielamisi ollakse koos tugevamad ja osatakse asjadele juba hoopis teisiti vaadata,“ arutleb Kris-Marii.
Ta tunnistab, et toonased külaskäigud haiglasse õe juurde muutsid kindlasti ka tema enda mõtteviisi. „Mul poleks ka ehk selle valdkonna vastu sellist huvi, kui ma poleks reaalselt näinud, kuidas lastel haiglas on, mida nad seal teevad, mida kõike nad peavad taluma, kuidas nende päevi rõõmsaks tehakse,“ räägib ta.
Eesmärk ravi veel paremaks teha
Kris-Mariilt küsitakse tihti, miks ta valis laste onko-hematoloogia, see on ju nii raske eriala. Selle puhul pole ka nii, et patsiendid tulevad ja lähevad, vaid nad on pikka aega arsti vaateväljas ning arst saab nendega võib-olla lähedasemaks ja neil on lastest kahju, sest diagnoosid on rasked. Ja alati ei lõppe ju kõik ka hästi.
"Aga korraga kõike ei saa, võtan ikka samm-sammult." - Kris-Marii Jaanson
„Aga liidus olles näen mina ka kõiki neid edulugusid. Jah, meditsiinitöötajana ma tean, et on ka negatiivsed pooled, tüsistused, aga ma näen, kui hea on juba meie meditsiin, kui palju asju me saame rakendada. Paranemislood on väga suured edulood ja mina mõtlen, kui palju ma meditsiinitöötajana saaksin kõike seda veel paremaks teha,“ sõnab Kris-Marii.
Praegu on Kris-Marii aga pealaest jalatallani lõpueksami lainel. Eksam on väga raske, hõlmates kahe aasta jooksul õpitud materjali. Pärast edukat lõpetamist on tema järgmine unistus residentuuri sisse saada, kuid Kris-Marii enda sõnul pole ta lasknud pähe mitte ühtegi muud mõtet kui vaid see, et ta saab sisse. Sest muud varianti lihtsalt ei saa olla.
Sügisel loodab Kris-Marii õpingute kõrvalt saada tööle ka Lõuna-Eesti haiglasse, abistama sealset lastearsti, et tema koormust veidigi vähendada. Ja kaugemas tulevikus võib peale haigete laste terveks ravimise terendada tema jaoks ka teadustöö lastehaiguste valdkonnas. „Aga korraga kõike ei saa, võtan ikka samm-sammult,“ kinnitab Kris-Marii.
Osale pardirallil ja aita vähihaigeid lapsi
Traditsiooniks saanud pardiralli toimub sellel aastal juba üheteistkümnendat korda.
Vannipartide võiduujumine vähihaigete laste ja nende vanemate toetuseks toimub 7. juunil. Kõigil rallihuvilistel on võimalik oma pardile kaasa elada ETV ekraanil toimuva otseülekande vahendusel, mis läheb eetrisse kell 18.45 Kadriorust.
Sellel aastal on Eesti vähihaigete laste vanemate liidul valmidus võiduujumise starti lubada lausa rekordilised 20 000 parti. Pardiralli peaauhind teistest kiiremini ujunud pardikese omanikule on Estraveli 1000-eurone kinkekaart – võitja saab ise langetada otsuse, kuhu ja millal reisida.
Pardiralli on Eesti vähihaigete laste vanemate liidu ellu kutsutud heategevuslik üritus. See on vannipartide võiduujumine, mille eesmärk on tõsta teadlikkust vähihaigete laste ja nende vanemate olukorrast ning kutsuda inimesi ja ettevõtteid neid toetama.
