PARDITIBU LENNAKE USUB HEADUSESSE ...
Mis siis, kui usust ja lootusest ei piisa? Ei, neid ei tohi ja saa kelleltki võtta, siis oleks elu üsna tolmune, poleks midagi, millest haarata, kui oled põlvili. Kui ei ole usku ja lootust, siis sul ei ole midagi, üldse mitte midagi ...
KULDNE PÄIKESEVALGUS HALLIS HAIGLAS
Kevadel Pardiralli raames tuhandeid südameid puudutanud tillukese Lenna Heleeni lugu oli armas ja valus.
Pisikese parditibu sattus 2023. aasta sügisel, olles alles 5-kuune, tundmatu moodustisega kõhus haiglasse ja sealt algas elu karmim keeristorm.
Tirtsul diagnoositi 4. staadiumi rabdomüosarkoom, metastaasiga kopsu. (Rabdomüosarkoom on pehmete kudede pahaloomuline kasvaja).
Olime koos pisikese preili ja ta vanematega lootusrikkad ja imetlesime haiglapalatis armsa pardikese visadust ning imetlesime tema kauneid kleidikesi. Ta oli alati naeratav päikesevalgus.
Parima ravitulemuse saamiseks aitas Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit vajaliku ravimi maksmisega, mida Tervisekassa ei toetanud. Uskudes ja lootes, kuidas siis teisiti.
Septembris kohtusime viimati selle naeratava nunnukesega palatis, kes ajas end kaunis kleidikeses voodi najal püsti ja näitas oma südikust kõndida.
Emme aga oli murelik, et midagi pole vist nii nagu peaks. Ta oli märganud, et Lennal on lümfisõlm paistes. Tehtigi magnetuuring (MRT) ja lajatati vastusega südamesse - ravi enam ei toimi. Kasvaja oli elanud oma laia elu ja teinud omale suuremad käigud pisinunnu kehas.
Kui sa nüüd mõtled, et milleks siis toetada kallite ravimite ostu, kui need ei aita, siis tea – alati peab, sest see annab lootust ja võimalust päästa või pikendada elu ning toetusel on alati suur vägi – iga elatud päev on oluline väärtus.
Septembrikuu lõpust on parditüdruk kodus. Need usinad tillukesed jalakesed enam ei kõnni. Valud on kolinud lapse kehasse, mida saab õnneks taltsutada tugevate valuravimitega.
Lenna Heleen tahtis sündida täiuslikku maailma, kus luua endale minevik ja alustada unistamist tulevikust. Täna on tüdrukul vaevu elatud minevik ja unistused vaid päeva kaupa.
Kui reaalsus lõpuks sind tabab, on see valus, kui karm tõde tuleb fookusesse, on see jõhkralt valus. Miks on meie seletavas sõnaraamatus ja kõnekeeles üldse sõna vähk? Miks on lapsel vähk?
Kas siis lootusest alati ei piisa? Mis juhtub, kui usust ka ei piisa? Kas mu lapse eluraamatusse jäävad ainult mõned kirjutatud lehed? Kas tulevikust jääb kirjutamata lugu?
Lennake ei taha olla tubli, vapper, kangelane, võitleja, ta ei taha olla mingisuguseski võitluses vähiga ja üheski sõjas selle vaenlase vastu – ta tahab olla rõõmus pooleteistaastane väikene tüdruk, kes soovib kasvada ja elada selles maailmas, mis teda siia kutsus, koos oma emme ja issiga.
Mis siis, kui usust ja lootusest ei piisa? Ei, neid ei tohi ja saa kelleltki võtta, siis oleks elu üsna tolmune, poleks midagi, millest haarata, kui oled põlvili. Kui ei ole usku ja lootust, siis sul ei ole midagi, üldse mitte midagi ...
Täna Lennake enam ei aja end püsti, ta ei jaksa, aga ta teab, et kuigi maailm polegi oodatult täiuslik, siis armastus ja temast hoolimine on tema maailmas esikohal. Usaldus headuse vastu on alles.
Soovime meiegi talle seda sama päikesevalgust, mida tema meile on nii palju andnud, seda sama südikust, mida ta meile näidanud on ja ikka lootust ja usku, sest need on igavesed.💛
Oleme kõik koos toeks vähihaigete laste peredele.
https://toeta.vahilapsed.ee