KES LOHUTAB KATKISE TIIVAGA PARDIKEST
KUI SU SÕBRA LAPSEL ON VÄHK
Seal, kus säde püsib, jääb tuli alles – tuli, mida isegi vähk ei suuda kustutada – SÕPRUS.
Sina oled kindlasti hea ja hooliv sõber. Vahel aga juhtub, et satume ootamatult ebanormaalsesse reaalsusesse, mil ellu visatakse sisse ehmatusi, arusaamatusi, valu ja segadust.
Vähihaiguse diagnoosimine lapsel on perele suur šokk ja põhjustab tohutul hulgal intensiivseid emotsioone. Seda kõike mõjutab lisaks veel inimese kultuuriline taust, individuaalne toimetulekustiil, põhitemperament, arusaamad meditsiinist, perekonna dünaamika ja vanemate emotsionaalsed reaktsioonid stressile üldiselt. Vanemad avastavad end sageli ühest emotsionaalsest äärmusest teise hõljumas. Paljud neist emotsioonidest ilmnevad erinevatel aegadel. Kõik erinevad tunded on ebanormaalsel perioodil normaalsed.
Ära anna sõbrale hinnanguid tema tunnete ja tujude virr-varris, vaid näe endiselt temas seda toredat sõpra, lähedast, kes ta oli enne – tal on lihtsalt hetkel keeruline selle kõigega toime tulla.
Vähihaiage lapse vanem oleks justkui unenäolises seisundis, see on reaktsioon šokile. Aju pakub erinevaid segaduse kihte, kaitsemüüre, et vältida emotsionaalset ülekoormust.
Suurim segaduse ja hävituslikum emotsioon on süütunne. Sageli tunnevad vanemad, et neil pole õnnestunud oma last kaitsta ja võivad süüdistada iseennast. See on eriti raske, sest nende lapse vähi põhjust ei saa seletada. Tekivad küsimused: kuidas oleksime saanud seda ära hoida? Mida me valesti tegime? Kuidas me märkidest aru ei saanud? Miks me teda varem arsti juurde ei toonud? Miks me ei nõudnud, et arst teeks vereanalüüse? Miks me ei elanud turvalisemas kohas? Mida me tegime valesti? Miks?
Siia ei mahu juurde ega tohigi lisaks peale laduda igasuguseid enda arvamusi küsimusele “MIKS?” Suruge oma soov alla, kui tahad väga rääkida karmast, vanemate valesti elatud elust ja kõigest, milles te arvate teadja olevat. Te ei tea tegelikult, te lihtsalt arvate. Aga sellega te lükkate oma sõbra kuristiku äärele, selle asemel, et andke talle abistav käsi, et ta kuristiku äärelt tagasi tirida.
Lapse diagnoos võtab vanematelt kontrolli oma elu üle ja võib muuta kogu nende maailmapilti. Kõik etteaimatavad ja turvalised rutiinid on kadunud ning perekond tõugatakse uude maailma, kus nüüd on pidevalt muutuvad võõrad tegelased: onkoloogid, kirurgid, õed, hingehoidjad, sotsiaaltöötajad jne; uus keel - meditsiiniline terminoloogia; näiliselt lõputud haiglaravid, protseduurid ja ravimid. See üleminek võib olla raske kõigile vanematele, eriti neile, keda hirmutavad arstid ja meditsiinikeskkond ning neile, kes on harjunud oma kodus või töökohas teatud juhtimispositsiooni ja autoriteediga.
Viha on tavaline reaktsioon vähidiagnoosile. Keegi pole süüdi, et laps haigestub vähki. Kuna vanemad ei saa suunata oma viha vähi vastu, võivad nad sihtida arste, õdesid, abikaasat, õdesid-vendi või isegi oma haiget last. Teiste inimeste vastu suunatud viha võib olla aga väga hävitav, seetõttu on vaja välja mõelda viise, kuidas viha väljendada ja juhtida. Sõbral tuleb lihtsalt mõista, rahustada ja rahulikult rääkida ja aidata oma tugevate tunnetega hakkama saada. Lihtsalt ole kõrval ja kuula, ilma hinnanguteta.
Pärast seda, kui haigus, hirm, kurbus, süütunne ja viha on vanemast läbi voolanud, tervitab lootuse kasv. Lootus on usk paremasse homsesse. Lootus toetab elutahet ja annab jõudu rasketel aegadel vastu pidada. Lootus ei ole ummiktee - see on läbipääs. Enamik lapsi terveneb vähist ja elavad pikki ja õnnelikke elusid. Seega, lootuseks on põhjust. Just seda lootust tuleb hoida!
Perekonna ja sõprade armastus ning toetus pakuvad lohutust, hoiavad usku ja elutahet.
Vähk tuleb ellu sisse nagu tornaado ja rebib pere elu laiali, kuid väga vähesed inimesed mõistavad seda. Nad soovitavad sul olla tugev või veel hullem – jääda positiivseks. Aga tugev ja positiivne saab olla ainult sõbra, lähedaste toetusel - SINU ABIL.
Kahjuks aga juhtub ka nii, et mõned sõbrad lõpetavad suhtlemise üldse. Tõenäoliselt on sõpradel vähe kogemusi vähihaigete toetamisel. Vähk võib olla nende jaoks hirmutav ja tuletab meelde elu haprust. Siiski on vahel ka mõistlik teada, millal lasta sõprusuhtel minna. Kui vähihaige lapse vanem kulutab liiga palju aega ja energiat sellele, et sõpra oma ellu tagasi tuua ja seda edutult, on parem lihtsalt lasta sellel minna. Sel keerulisel ajal ei saa te olla oma sõbra terapeut ja teie kohustus ei ole õpetada teda, kuidas olla hea sõber.
Sõprus peaks olema teie elus empaatia ja toe allikas. Kui see aga läheb teisiti, siis võtke hoopis omaks inimesed, kes sel raskel ajal teie ümber kogunevad. Kurb on kaotada sõpru ajal, mil kogu senine elu laguneb, kuid teiselt poolt toob vähk sageli teie ellu uusi sõpru.
Keegi ei tea täpselt, mida teha või mida öelda, kui saad teada, et kallil sõbra lapsel on vähk. Sõbrad võivad karta öelda valesid asju ja kogu olukord võib neile tunduda liiga häiriv. Kuid mitte midagi öelda, teeb see niigi laastatud pere olukorra ainult hullemaks. Keegi ei saa eksida lihtsate sõnadega: „Mul on nii kahju. Olen teie jaoks alati olemas." See tähendab paljut. Suurim viga oleks üldse mitte rääkida.
Tea, et sinu sõbra hirmu ja lootusetuse lained vajavad emotsionaalset ja praktilist tuge. Ta vajab oma sõpru ja perekonda täpselt sama palju kui enne lapse haigust. Teie sõber võib tunda end tõeliselt üksikuna, kuid ta võib karta abi küsida, sest ei taha teisi oma probleemidega koormata.
Ole sõbrale olemas. Nüüd on just õige hetk!💛
15.02 on vähihaigete laste päev.
Fotol: onkoloogia osakonnas sündinud sõpru