Pardiralli

PÜHAPÄEVASED MAGUSAD PARDID🐥🐥

JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN TÄNA OLEN NOOR ISA, TUGEVA KEHA JA MÕISTUSEGA JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN VAATAN ELU LÄBI TÜTREKESE JA TUNNEN TÄNULIKKUST Taneli perre trügis vähk 2013 aasta kevadel. Taneli ema meenutab: „Märtsi eelviimase reede pärastlõunal helises minu telefon. Lasteaia õpetaja teatas, et Tanel minestas ja talle kutsuti kiirabi. Haarasin asjad, ütlesin üle ukse töökaaslasele, et lasteaiast helistati, ma pean kohe minema. Lasteaias ootas mind juba toibunud laps, kelle kiirabi töötajad mulle üle andsid ja soovitasid kindlasti perearsti juurde minna.“ Edasi juba kirjutaski perearst Tanelile saatekirja vereproovi andmiseks. Ema arvas, et üheks päevaks on laps piisavalt üle elanud ning otsustas vereproovi jätta esmaspäevaks. Reede õhtul ilmusid lapse kehale esimesed täpid – tuulerõuged. Mõne aja pärast vaatas ema rõõmsalt õues toimetavat last ning mõtles, et varsti saab ta juba lasteaeda minna. Nii aga ei läinud. Poiss oli nutune ja kurtis, et tal kõik luud valutavad, näidates valu allikana nii käsivartele, enim aga pahkluudele. Öösel tõusis palavik 40 kraadini, algas sõit Pärnu Haiglasse. Haiglas võeti Tanelilt vereproov. Valves olnud arst ütles, et jätab poisi haiglasse, kuna Tanel kurtis valusid jalgades. Hommikul saadeti Tanel ultrahelisse. Esialgne diagnoos saadi juba lõunaks - leukeemia. Emale öeldi, et poiss viiakse kiirabiga Tallinna Lastehaiglasse. Järgneski Tallinnasse sõit, seal paigutati poiss EMO isolaatorisse, kuna Tanelil olid veel näha tuulerõugete villid. Laps vaid lamas ja ema nuttis. Haiglas võeti Tanelilt luuüdi proov, mis kinnitas esialgset diagnoosi ja haigus sai selge nime Pre-B rakuline äge lümfoblastleukeemia (B-ALL) standardrisk (ravi jagatakse kolmeks raskusastmeks: standardrisk, keskrisk, kõrgrisk: Riskigruppidesse jaotamine toimub leukeemilistes blastsetes rakkudes toimunud kromosoomide arvu- ja struktuurimuutuste ning geenimutatsioonide alusel. Pre-B rakuline: agressiivne (kiiresti kasvav) leukeemia tüüp, mille puhul luuüdis ja veres leidub liiga palju B-rakulisi lümfoblaste ehk ebaküpseid valgeid vereliblesid). Vähiravile anti start. Esimestel päevadel suutis Tanel ennast vaevu liigutada, talle kanti üle nii punaverd kui trombotsüüte. Kuni oma kuuenda eluaastani oli ta olnud niivõrd terve, et ei teadnud tablettide võtmisest mitte midagi. Nüüd tuli see aga kiirkorras selgeks saada, sest päeva jooksul tuli võtta muljetavaldav hulk tablette. Ravi jooksul sai võetud kindlasti umbes tuhat tabletti. Esimene rõõmustav uudis tuli õnneks kiirelt, kontrollitavas luuüdi proovis ei paistnud enam ühtegi haiget vererakku. Suve alguseks oli peres välja kujunenud „tavapärane rütm“. Järgiti hoolikalt raviarsti, suurepärase dr Orgulase juhiseid, toimusid regulaarsed sõidud Pärnust Tallinna Lastehaiglasse ravile. Ravil oli sageli kaasas ka Taneli vanaema, kui emal oli vaja töökohustusi täita. Kuid ka tagasilöögid ei jäänud olemata. Augustikuul ilmusid Taneli reitele vägagi tuulerõuge ville meenutavad täpid. Järgnes kiire sõit Tallinna Lastehaiglasse. Ning ootamatu diagnoos – vöötohatis. Õnneks ei mõjutanud tagasilöögid raviprotokolli järgimist. 2013.aasta suvel haiglas olles jõudis emani info, et toimub vähihaigete laste vanemate kokkusaamine. Uudishimu ajel otsustas ema kaema minna. Nii sattuski ta esimest korda Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit korraldatud vanemate juturingi. Kohtumisele, kus sai kuulata teiste perede lugusid, ka selliseid, mis ei lõppenud õnnelikult. Juba 2013. aasta sügisel otsis pere viise, kuidas Tanel saaks naasta oma tavapärase elu juurde, hoolimata haigusest ja ravist. Kasutusel olid maskid, kui oli vaja poodi minna, desinfitseerivad rätikud, kodus seinal käte antiseptikumi dosaator. Dr Orgulasega läbi arutatud juhenditel sai Tanel taas lasteaias käia. Lasteaias olid loodud kõik tingimused, mida nõrga immuunsusega poiss vajas. Lasteaed sai aga edukalt lõpetatud ning 2014. aasta 1. septembril alustas Tanel kooliteed. Koostöö kooliga oli kogu raviaja suurepärane. Taneli klass sattus olema eriti väike – liitklass. Kehalise kasvatuse õpetaja arvestas Taneli haigusest ja ravimõjudest tulenevate piirangutega. Koolidirektor haaras kinni mõttest paigutada söökla juures olevate kraanikausside juurde käte desinfitseerimise vahendid. Mõni aeg hiljem märkis direktor, et selle tulemusena oli üle kogu kooli õpilaste haigestumine vähenenud. Tanel mäletab haiglaravist seda, et arstid-õed olid toredad ja mängutoas oli alati midagi teha. Tanel võttis viimased tabletid 2015. aasta oktoobris. Tanel oli ravi lõppedes alustanud õpinguid teises klassis. Põhikooli lõpetas poiss nii edukalt, et sai edasi õpinguid jätkata Pärnu Koidula Gümnaasiumis. Taneli pere on alates 2014. aastast osalenud Liidu korraldatavatel seminaridel, kus pakutavad koolitused-loengud ja õhtused spontaansed juturingid aitasid ravi ajal ja aitavad praegugi vähitraumast paraneda. Samuti on nad Pardilaste kogukonnast leidnud mitmeid sõpru. Täna on noormees 18-aastane ja ta elus on veelgi rõõmsaid muutusi, temast sai noor isa väikesele tütrekesele. Tanel võttis oma loo kokku nii: „Täna olen noor isa, tugeva keha ja mõistusega. Kuigi põlved ei lase sporti ilusti teha, ei takista see trenni tegemist. Elus läheb hästi, ette on tulnud raskusi, aga need ei ole olnud ületamatud. Tänu Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidule olen saanud palju vägevaid üritusi kogeda, sealt sõpru leidnud, saanud kuulata palju arendavaid loenguid, osaleda huvitavates töötubades, saanud vajalikku tuge ja nautida head seltskonda.“ 🎗 15.veebruaril on vähihaigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning aitame neil hoida alles homse päeva. https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefoni numbrid: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€

JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN TÄNA, ISE ISANA, MÕISTAN VÄHIHAIGETE LASTE VANEMATE VALU JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN ÄSJASÜNDINUD ÕEKESE NABAVÄÄDI TÜVIRAKUD OLID OOTEL AITAMAKS Oli 2010. aasta palav suvi. 9-aastasel üldiselt tervel ja väga elaval poisil Armol hakkasid valutama jalasääred. Paar korda veritses ka natuke nina ja oli pisike palavik. Lapse käitumises ja enesetundes muutust ei olnud. Kui kaebused kordusid paari nädala jooksul ja vahel oli märgata väsimust, siis pöörduti perearstile. Veri näitas kerget põletikku. Nädala pärast tehti kordusproovid, kuid vastust ei jõutud ära oodatagi, kui algas juba haiglatee. Ühel väga tormisel augustiööl tuli emal ja poisil sõita Tartusse - puud läheduses olid murdunud, vett ja elektrit ei olnud, lapsel jalad valutasid, valuvaigisti ei andnud tulemust, viimast kuud beebiootel emme oli magamata ning ühel hetkel katkes kannatus. Otsustati, et sõidame Tartusse Lastehaigla EMO-sse. Läbivaatuse hetkeks oli tõusnud väga kõrge palavik ja laps jäeti sisse. Pea terve nädal uuriti, aga ei miskit selgust, kuni märgati veres toimuvaid hematoloogilisi muutusi. Luuüdist võetud proov saadeti analüüsidele – diagnoositi Pre-B rakuline äge lümfoblastleukeemia (B-ALL) (lümfoidse leukeemia vorm, mille puhul veres ja luuüdis leidub liiga palju B-rakulisi lümfoblaste (ebaküpseid valgeid vereliblesid). Kogu pere maailm oli segi paisatud. Aga hakkama tuli saada ja uue eluga harjuda. Kõhubeebi ja emme jäid vennaga haiglasse, 2-aastane õeke ei saanud üldse aru, miks tema issiga koju peab minema ja emme ja vend ei tule. “Homme” oli see sõna, mis talle siis sobis, kuigi see “homme” oli vahel mitme nädala kaugusel. Nuteti oma nutud ja võeti vajalik ravi vastu. Armo võistlustantsu treeningud ja 3.klassi minek jäid pooleli. Algas uus elu. Koos otsustati - saame hakkama. Tuli harjuda lugematute protseduuridega ja torkimistega, narkoosidega, ülekannetega, raviga ja selle kõrvaltoimetega, erinevate emotsionaalsete ja füüsiliste tagasilöökidega. Beebikõht pidas ka kenasti vastu ja sünnitama minnes oli arstidega plaan selge – haige venna jaoks kogume nabaväädist tüvirakke, et olla valmis võimalikuks siirdamiseks. Kõik sujus kenasti ning beebi lubati emmega koos venna seltsi. Nii nad kasvasid – osakonna töötajad rõõmustasid uue ilmakodaniku üle ja vennalgi oli õekesest palju rõõmu ravi ja haiguse raskuste kõrval. Nii need päevad läksid. Raviks plaanitud aeg tundus kohutavalt pikk – 2 ja pool aastat. Personal oli toetav, arstid imelised ning haigla kodune. Pisut hiljem juba eesti vähihaigete korraldatud väga olulised seminarid ja laagrid. Palju aega tuli veeta haiglas, aga vahepeal saime olla ka kodusel ravil. Emal oli beebipuhkus, mille tõttu ei pidanud töö-teemadega tegelema ning õpetaja-amet lubas olla oma lapse koduõpetaja. Armol oli võimalik ka vahel klassikaaslastega kohtuda oma väikeses maakoolis. Tänaseks on möödunud 14 aastat. Armo analüüsid on olnud stabiilsed (seda, et hästi on – seda pole kunagi olnud julgust öelda – et ära ei sõnuks). Imetoredatest Liidu suvepäevadest on saanud iga-aastane oodatud sündmus, sest see on nagu osa perest, lastel on seal sõbrad. Ja eriti tore on see, et Armo on koos kaasa Annega pisikese beebipoisi vanemad. Armo ja ema räägivad ühest suust: “Oleme väga tänulikud, et meil on läinud selles keerulises olukorras hästi. Tegelikult on ka tore kuuluda Liidu perekonda, oleme leidnud sealt palju sõpru ja koosolemised on alati toredad. Soovime, et me kõik oleksime hoitud!” 🎗15.veebruaril on vähihaigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning aitame neil hoida alles homse päeva. https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefoni numbrid: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€

JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN KÕIGE ROHKEM ON MUL ELUS VEDANUD INIMESTEGA JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN MUL OLI VÄHK, VÄHIL POLE MIND KUNAGI OLNUD See juhtus aastal 1999, Joel oli siis 9-aastane, kui ühel päeval painav õlavalu enam trennis ei lubanud käia ning lõpuks ka magada ei lasknud. Ega keegi ei tahtnud kohe muud kahtlustada, kui "kasvuvalusid" või trennist ülekoormust, aga millegipärast ei tahtnud need valud sugugi järgi anda ja ühel hetkel ei andnud poisi valud enam ka perel magada. Tegelikult ei läinudki lõpuks diagnoosini jõudmiseks kaua aega, aga asjade ajastus oli küll natuke kummaline - Joel alustas keemiaraviga jõulupühadel ning aastatuhandevahetuse veetis ta oma emaga "linnas". Valu ehk selle kuri tekitaja oli end istutanud poisi parema käsivarreluu otsa. Diagnoos oli osteosarkoom. See pahaloomuline luukasvaja paikneb peamiselt pikkade toruluude (reieluu, sääreluu, käsivarreluu) otstes, mis tabab peamiselt lapsi ja noorukeid vanuses 10- 20 a. Õnneks oli Joeli kasvaja lokaalne ehk nii-öelda ühes kohas, seega oli see võimalik välja lõigata ja edasist levikut keemiaraviga piirata. Joel on pärit Lõuna-Eesti väikelinnast Räpinast ja Tartusse ravile käimine oli tihtipeale tema jaoks vaat, et tore asi - sai ju linna! Ilmselt oli lisaks linnatuledele oma roll ka imelisel haiglapersonalil - roosa lastemaja töötajad said kiirelt "omadeks" ning mõned õed ning mõistagi enda raviarst Sirje Mikkel on senini olulised inimesed Joeli elus - olgugi, et mõnega neist aasta(kümne)id sõnagi vahetatud pole. Oma raviarstiga kohtus Joel aga umbes 15 aastat hiljem uuesti hoopis mujal - seminaril. Joel lubas oma ravitiimile juba ravil olles, et temast saab ka kunagi arst. Kuigi alguses astus ta hoopis proviisori õppekavale, meenus talle siiski paar aastat hiljem oma algne lubadus ning omakorda mõned aastad hiljem aitas Joel juba ise oma patsiente. Tema enda sõnul oli tema raviarsti seminaris osalemine üks elu olulisemaid verstaposte. "Järjepidevus viib sihile" arvab ta ise. Aga ülikoolile on Joel tänulik veel enama kui hariduse eest - nimelt ka Joeli abikaasa on arst. Tegelikult avastas Joel kohe arstitööga alustamise kõrvalt, et teda köidab tervishoiu juures üks konkreetne asi veel - nimelt õppimine. Üliõpilaselu viis ta varakult kokku mõne esimese haridusprojektiga ning pärast paar aastat arstina töötamist otsustaski Joel oma tööd jätkata hoopis arstide ja õdede õpet arendades ehk n.ö "süsteemi arstides". Tänaseks on Joel 34.aastane noor mees, omandanud lisaks sellealasele töökogemusele ka ainulaadse meditsiinihariduse magistrikraadi Maastrichti ülikoolist. Nüüd ongi tema missiooniks arstide ja õdede aitamine - et nemad saaks oma töös olla parimad. Joe töötab arendusspetsialistina Ida-Tallinna Keskhaiglas ja arstiõppe arenduse projektijuhina Tartu Ülikoolis. Suurim saavutus elus on see, et Joel on kahe poisipõnni issi. "Kõige rohkem on mul elus vedanud just inimestega", ütleb Joel. "Alates oma perest, kellega ma koos üles kasvasin, haiglaperest ise patsiendina, siis arstina ning nüüd kõige värskemate ja väiksemate pereliikmeteni", jätkab Joel. 🎗 15.veebruaril on vähihaigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning aitame neil hoida alles homse päeva. https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefoni numbrid: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€

JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN PÄIKESELAPS ÕPETAB MEILE, KUIDAS ARMASTADA JA AKSEPTEERIDA KÕIKI JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN PÄIKESELAPS ÕPETAB MEILE LAHKUST JA AKTSEPTEERIMIST Minni Loreen (sündis ühe kaksikuna) oli 1,8-kuune kui tal diagnoositi lümfotsüütleukeemia (ALL) - kiiresti progresseeruv pahaloomuline kasvajaline haigus (nn. verevähk). Tüdruk oli enne pikalt olnud täiesti terve, mõned larüngiidihood olid ainult olnud, ei midagi hullu. Järsku tõusis kõrge palavik, mis ei tahtnud kuidagi alla minna. Kiirabi viis tüdruku Paide haiglasse, sealt edasi juba Tallinna Lastehaiglasse. Kuna Minni oli juba oma Downi sündroomi (kaasasündinud geneetiline haigus) tõttu riskirühmas, siis otsustati vereproovi põhjal, et tuleb teha lumbaalpunktsioon ehk seljaajuvedeliku analüüs. Selle tulemus kinnitas leukeemia olemasolu. Keemiaravi läks täie hooga käima. Ravi kestis 2,5 aastat (ilmselt veidi rohkemgi, kuna alati ei läinud kõik plaanipäraselt - ootamatud palavikud, infektsioonid, vererakkude vähesus). Minni Loreen saab sel suvel 18-aastaseks. Eelmisel aastal lõpetas Minni Laupa Põhikoolis 9.klassi lihtsustatud riikliku õppekava alusel - LÕK (Põhikooli lihtsustatud õppekava) õppes. Täna jätkab neiu oma õpinguteed Vana-Vigala Kutsehariduskeskuses eelkutseõppes. Seal meeldib Minnile väga. Igal aastal käib ikka neiu ka hematoloogi juures kontrollis. Minni ema räägib: “Oleme meie arstidele südamest tänulikud, et Minni on saanud elada seni päris täisväärtuslikku elu ja ma südamest loodan, et see tee on väga-väga pikk veel. Eks emana on omad hirmud ikka siiani kusagil kuklas, eriti kui viirustega vahepeal pihta saab. Ilma Downi sündroomita poleks Minni see, kes ta on." "Ma olen uhke“ - ei peaks olema mitte ainult enda lapse, vaid ka kõigi teiste laste kohta öeldud lause. Toetage südamest, kui näete teist vanemat raskustes ja julgustage ka teisi seda tegema. Tähistame koos ka teiste uhkust. Meie oleme su üle uhked, Minni Loreen. 🎗 15.veebruaril on vähihaigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning aitame alles hoida homse päeva. https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefoni numbrid: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€

JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN "PARDIPÕNNIST" KUULSAKS MAAILMAMUUSIKUKS 🐥🎹 JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN MUST-VALGED KLAVERIKLAHVID LÄBISTAVAD LOOTUSETUSE PIMEDUSE JA PAISKAVAD ELLU NII PALJU VÄRVE Sten oli vahva musikaalne 9-aastane poiss, kes oli olnud väga pikalt haige ning ükski perearst ei osanud ära taibata, mis võiks olla selle põhjuseks. Poiss suunati uuringule Tallinna Lastehaiglasse, kus täpsemate uuringute tulemusena tuli lapsel vastu võtta leukeemia ehk verevähi diagnoosi. Aasta oli siis 2002. Täpsemalt oli tegu ägeda müelomonotsüütleukeemiaga (äge müelomonotsüütleukeemia (AMML) tekib siis, kui valgevereliblede tüübid, mida nimetatakse monotsüütideks ja müelotsüütideks, ei küpse normaalselt ja ja muutuvad kasvajalisteks blastideks, mis hakkavad vohama ning tõrjuvad välja terved vererakud, nagu punased verelibled, trombotsüüdid ja granulotsüüdid). Algas koheselt keemiaravi. Sten mäletab oma raviprotsessist nii: “Mäletan üllataval kombel ainult head (ilmselt oli põhjuseks isiklik Playstation, mille pere mulle tõi). Eredalt on meeles keemiaravimite värvid, mis tollel ajal tilgutist veeni tilkudes minus palju elevust tekitasid, praegu aga ilmselt pigem ehmataksid (seal olid sellised värvid, mida ma eales varem näinud ei olnud, punastest helesinisteni). Haiglas pidi olema palju, enamasti üksikpalatis, kuna ravi oli raske ja ilmselt kardeti haiguste levikut. Lootust ja meeleolu hoidsid sealjuures üleval pidev ootus kojusaamise ees (olin õppinud isegi oma vereanalüüse iseseisvalt lugema, et hinnata enne arsti saabumist koju pääsemise võimalusi) ning kogu lastehaigla äärmiselt toredad töötajad (nii arstid kui õed). Võlgnen kogu tänu selle eest oma raviarstile dr Karin Orgulasele, kes oli nendel aegadel oma otsustuskindlusega igapäevaselt toeks nii mulle kui ka mu vanematele.” Peale pooleaastase keemiakuuri lõppemist olid lootused suured, et haigus on seljatatud. Sten sai isegi tagasi kooli, kus ootasid sõbrad ja klassikaaslased, kes olid samuti terve aja mõtetes sõbraga (nende saadetud kaardid on Stenil siiani alles). Paraku olid elul omad plaanid. Mõne kuu pärast oli selge, et haigus on täiega tagasi ehk retsidiiv. Seekord lähenesid arstid karmimalt - poiss saadeti koos emaga Tartu Ülikooli Kliinikumi, kus viidi läbi tüvirakkude siirdamine. Tüvirakud tulid Steni vennalt Fredilt, kes oli tol hetkel 5-aastane ja päästis sellega oma vanema venna elu. Tartu raviperioodist mäletab Sten nii: “See oli selline, mida ma ei sooviks ka kõige hullemale vaenlasele - mitu kuud täielikku isolatsiooni nii mulle kui emale, kus isegi toit pidi UV valguse käes pool tundi seisma, enne kui see palatisse toodi. Väiksemgi nohu oleks ilmselt saanud saatuslikuks. Pärast nelja kuud pisikeses palatis ravimist, esimest korda õue minnes, sain kohe värske õhu mürgistuse - pea hakkas niimoodi ringi käima, et kukkusin pikali. Siiski mäletan kogu sellest raviperioodist peamiselt positiivset: näiteks seda, et olin unustanud, kuidas maitseb soe toit, samuti seda, et vaatasime ja naersime emaga igal hommikul kell 7 Käsna-Kalle multikate üle.” Täna, 20 aastat hiljem vaatab täiseas mees ajale tagasi tänutundega: “Ei möödu ühtegi päeva, kus ma ei tunneks tänulikkust selle eest, et mulle anti võimalus anda maailmale midagi tagasi. Mul on võimalus iga päev tegeleda oma suurima armastusega - muusikaga ning jagada seda ka teistega.” Sten alustas klaveriõpinguid juba 4-aastaselt Tallinna Muusikakeskkoolis ja hetkel kirjutab doktoritööd Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Sten on õppinud Londonis Royal College of Musicus. Sten Heinoja on üks Eesti säravamaid muusikuid, rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud pianist, kes esineb regulaarselt kõikjal maailmas. Viimaste aastate jooksul on ta üles astunud Indias, Hiinas, Ameerika Ühendriikides, Iisraelis, Jaapanis ja paljudes Euroopa riikides. Ta on 2023. aastal pärjatud Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia laureaadiks, lisaks VIII Eesti Pianistide konkursi ja Klassikatähtede võitjaks. “On põhjust tunda tänulikkust selle eest, et mind ei kantud 9-aastasena maha ei minu perekonna, arstide, sõprade ega kooli poolt, vaid usuti lõpuni välja. Sest usk on sellisel tumedal ajal vahest et olulisim, mida oma südames kanda,” mõtiskleb Sten. Meidki kannab täna Steni imeline muusika, sest just muusika on see, mis läbi aegade on tervenemise, rõõmu ja lohutuse allikas. 🎗 15.veebruaril on vähihaigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning hoida alles homse päeva. https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefoni numbrid: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€ Fotod: Vahur Lõhmus (suur Sten), erakogu (väike Sten)

JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN GRILLKANA ON SÜÜDI, TEMA TEGI KRIIPSU KÕHULE 🐥🎗 JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN KRIIPS KÕHUL? - SÕIN VANAKS LÄINUD GRILLKANA Kevadel, 2004. aasta märtsis, kui tilluke Simonee oli saanud vaid kolme nädalaseks, tundus emale, et lapse kõht on kummaliselt paisunud ja pöördus kohaliku lastearsti poole, kes koheselt saatis ema lapsega Haapsalu haiglasse. Samal päeval saadeti laps edasi kiirabiga Tallinna Lastehaigla kirurgiaosakonda. Õhtuks selgus diagnoos - parempoolse retroperitoneaalse maliigse teratoomi (retroperitoneaalne ehk kõhuõõne taga asetsev idurakuline kasvaja, mis koosneb peamiselt looteea perioodis embrüos arenenud rakkudest. Kui idurakud ei ole küpsenud ega liikunud oma õigesse asukohta, võivad nad moodustada kasvajaid väljaspool sugunäärmeid). Mõned päevad hiljem toimus raske operatsioon, mille käigus eemaldati kasvaja koos parempoolse neeruga. Operatsioon oli raske, sest kasvaja oli suur, koos eemaldatud neeruga ca 500g. Peale viiendat päeva tuli lõplik diagnoos - maliigne teratoom, tegu on halvaloomulise kasvajaga ning laps suunati koos emaga Tallinna Lastehaigla onkoloogia osakonda ravile. Keemiaravi koosnes kuuest kuurist, iga kuur kestis 5 päeva ehk iga kolme nädala tagant oli tüdrukutirts nädal jutti haiglas. Vahepealsetel nädalatel käidi pidevalt haiglas lisauuringuid tegemas. Keemiaravi puhul oli erinevaid tagasilööke, aga need kõik sai võidukalt seljatatud ja laias laastus kulges lapse pooleaastane keemiaravi päris edukalt. Selle intensiivse seitsme kuulise haiglas veedetud aja jooksul oli ema jutu järgi tirts alati rõõmsameelne laps, kuigi keemiaravi põhjustas tal erinevaid raskusi naha, limaskestade ja söögiisuga. Oma vanuse kohta arenes laps igas mõttes väga hästi. Taastusravi ta ei vajanud. Tollel ajal selliseid pere toetavaid organisatsioone veel ei olnud. Vähemalt mitte nii aktiivselt kui täna. Kõige suuremad toetajad olid onkoloogia osakonna personal ja meie raviarst Dr Kaie Pruunsild. Ema mäletab selgelt, kuidas peale lapse esimest keemiaravi tuli üks esimese klassi tüdruk onkoloogia osakonda kontrolli. Tüdrukul oli kunagi imikueas olnud sarnane diagnoos nagu minul. Emale tutvustati tüdrukut, selleks et anda talle lootust, et sellest haigusest on võimalik terveks saada. Ema ütles, et selline toetus oli tema jaoks parim ning motiveeris teda positiivselt mõtlema. Kui Simonee olin saanud 7-8 kuuseks selgus, et vanale operatsioonikohale oli tekkinud väike, mõne sentimeetri suurune moodustis. Nii jäädigi arstide järelvalve alla. Aastast aastasse selgus igal MRT ja ultraheli uuringul, et see moodustis vaikselt muudkui kasvab. 2015. aasta septembris toimus uus operatsioon, kus eemaldati kõhunäärme taga olev tsüstilis-rasvkoeline lisamass, mis oli tolleks hetkest kasvanud kaheosaliseks apelsini ja kiivi suuruseks palliks. Operatsioonist taastus tüdruk muidu hästi, aga üllatuseks oli see, kui tema keha otsustas väljendada oma šokki juuste osalise väljalangemisega. Õnneks leidus sellele ravi ning juuksed kasvasid ilusti tagasi. Peale kolme nädalat ootamist saadi rõõmustava uudise, et tegu on healoomulise massiga ning edaspidist ravi laps ei vajanud. Koolist puudus tüdruk terve ühe trimestri, õpetajad ja klassikaaslased olid väga toetavad ning õppetööga sai Simonee kiiresti järje peale. Aasta hiljem loobuti ka edaspidistest uuringutest, kontrollidest. Simonee räägib nii: “Kogu see 12 aastat tähendas minu jaoks palju haiglas käimist. Siiski suutsime perena alati positiivseks jääda ning üksteist toetada. Parim toetus meie peres on alati üks hea nali, näiteks 5. aastaselt rääkisin lasteaias kõigile, et kõhu peal olev kriips on sellest, et sõin vanaks läinud grillkana … :) Terve elu on mul koolis läinud hästi. Arstid arvasid, et kuna olen elus saanud väga palju narkoosi, siis see võib mõjutada minu õppeedukust, tegelikult aga olen olnud üpriski hea õpilane.” Täna on Simonee 20-aastane, kohe veebruaris täitumas 21, õpib Tallinna Tehnikaülikoolis teisel kursusel ärirahandust. Üleüldine tervis on tal olnud hea. Tulevikuplaanid on noorel naisel helged, ta loodab lõpetada ülikooli, minna tööle ning loodetavasti luua oma pere. 🎗 15.veebruaril on vähihaigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning hoida alles homse päeva. https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefoni numbrid: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€

JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN KEEMIARAVI, SOOME BURKSID JA BARCELONA JALKA JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN KEEMIARAVI MAGUSTOIDUKS ÄSSADE JALKAMÄNG Südasuvist päeva aastal 2012 jääb pere mälestama kogu elu. Hommikul sai pere teada rõõmu uudise, et vanem poeg on arvatud gümnaasiumi lõpetamise järgselt Leideni ülikooli nimekirja Hollandis, samal ajal oodati 4-aastast Eesti poissi Karli tagasi Soome väikeselt kahenädalaselt suvepuhkuselt siinse vanaema juurest. Pere elas siis ja nüüdki Soomes. Oodati laevaterminaalis Karli ja tema tädi. Ja sealt nad tulidki, piki koridori. Valgus paistis tagant ja poisi arstist ema märkas, et Karlil on paremal pool kaelal suured lümfisõlmed. Katsudes need ei olnud valusad, laps oli elevil ja heatujuline. Ema süda aimas kohe halba (arstina hakkas kohe diagnoosima). Kuna Karlile oli lubatud sel päeval lõbustuspargireis, siis sai see ka tehtud ja laps pöörles 2 tundi karusellidel, kuni ütles, et nüüd on väsinud. Koduteel sai otsustatud, et läheme ikkagi valvelastearsti vastuvõtule ja seal selgus karm tõde vereproovi järel: lümfotsüütleukeemia (ALL). Järgmisel päeval järgnes sõit Turu Ülikooli Kliinikumi, kus tehti lisaproovid ja alustati raviga, sama ravijuhise järgi, mida kasutavad kõik Põhjamaad ja ka Eesti. Kahe aasta jooksul kuulati täpselt arstide soovitusi, välditi infektsioone hoolsa kätepesu, rahvarohkete paikade külastamise keelu ja reisimispiirangutega. Lapsehoidmise probleemidele lahendasid vanavanemad. Palju saadi tuge lasteaialt (ühe aasta möödumisel Karl paigutati lasteaeda, kus oli väike rühm ja eraldi sissekäik, kätepesu ja kogu rõhma desinfitseerimine) ja koolilt, kuhu Karl 6-aastasena läks (koolis ehitati üks õpetajate WC Karli jaoks ümber!), et ei peaks koos teiste lastega seal käima, lisaks toodi eraldi toit klassi ja palju muud. Supertänud veelgi, Soome! Raviprotokolli õnnestus täitä päeva täpsusega! Vähk lasi jalga! Veenipordi eemaldamise pidu oli uhke! Vastuseks küsimusele: “Mida sa mäletad haigla aegadest?”, vastab poiss: “Suurt väsimust, ei midagi muud negatiivset ja seda, et olid ikka head hamburgerid haigla vastas olevas Hesburgeris.” Alati, kui oli metotrexati päev (ravim kuulub tsütostaatikumide hulka, mis peatavad või pidurdavad rakkude jagunemist ja kasvu, metotreksaati kasutatakse erinevate vähivormide ravimiseks), sai Karl lisaroa sealt (vahel ka kaks). Emal jäi vaid imestada, kuidasn küll mahtus sellesse väikesesse inimesse nii palju kotlette ja friikartuleid (aga see on klassikaline deksametasooni ravimi mõju, kuna sünteetiline glükokortikosteroid tekitab söögiisu). Ravi järgselt sai täidetud ka kutile antud lubadus ja nii nad käisid koos vanema vennaga kahekesi Barcelonas Karli lemmik jalgpalliklubi FC Barcelona mängu vaatamas, kus mängus olid kohal kõik selle hetke iidolid: Messi, Neymar, Suárez, Alba. Ka milline rõõm - võit 5:0 Espanyoli üle. Karl käis oma emaga ka Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit suvepäevadel ja on siiani ühenduses teiste "pardilastega" Eestis. Nüüd on Karlist kasvanud tubli noor mees, kes armastab sporti teha: alguses oli jalgpall, hetkel golf ja padel. Õpingud gümnaasiumis sujuvad, tulevikuplaanid lahtised. . 🎗 15.veebruaril on vähihaigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning hoida alles homse päeva. https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefoni numbrid: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€

JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN LOOTUS ON HOMMIKUNE ÄRATUSKELL JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN LOOTUS ON SEE, MIS VÄHIHAIGEID LAPSI JA NENDE VANEMAID HOMMIKUL ÜLES AJAB 2010. aasta jaanuaris muutus äsja 5-aastaseks saanud särasilme, üliaktiivne ja energiast pakatav tüdrukutirts Berit äkki loiuks. Esialgu arvas lapse ema, et lasteaias käimine võtab kogu lapse energia. Lasteaias sai käidud nii, et ikka 2-3 päeva ja siis 2 nädalat haige. Kuniks saabus aprillikuu, mil lapsel enam palavik ei allunud ühelegi ravimeetodile ja põlv paistetas üles. Sellest algaski Beriti vähihaiguse teekond. Jõuti Tallinna Lastehaigla EMOsse, kus ei antud väga palju lootust ja pidi valmis olema kõigeks. Sealt edasi oli minek juba hematoloogia-onkoloogia osakonda, mil jõudis karm reaalsus emani. Vähimaraton oli alanud, stardipüstol tulistas diagnoosi - äge lümfoblastleukeemia nn verevähk. Ägeda leukeemia puhul toimub varajaste vereloomerakkude ehk blastide kontrollimatu paljunemine ning nende võimetus küpseda normaalselt funktsioneerivateks rakkudeks, mistõttu häirub kogu vereloome. Ägedad leukeemiad moodustavad 97% lapseea leukeemiatest ning äge lümfoblastleukeemia (ÄLL) omakorda 75% lapseea leukeemiatest. Rajal oli ees ootamas luuüdi proov, veenipordi paigaldamise operatsioon, karm ja kannatusterohke keemiaravi. Nädal pärast ravi algust oli hüvastijätt juustega. Ravi katkestusi oli üsnagi palju, küll infektsioon, küll pankreatiit ja ravi talumatus. Vaatamata tagasilöökidele, allus õnneks pahalane ravile. Kuna põlv oli koht, kus sissetungija hakkas ennast füüsiliselt nähtavale tooma ja tekitas oma laastustööd, siis pidi laps kõndimist uuesti harjutama hakkama. Beritile haiglas väga meeldis, mis tegi ema olemise pisut lihtsamaks. Ravi kestis umbes 2 aastat ja 8 kuud. Täna,15 aastat hiljem, on Berit iseseisva elu peal. Käib koolis ja tööl. Elab oma parimat ilusat elu. Noor naine teab, et lootus on see, mis vähihaigeid lapsi ja nende vanemaid hommikul üles ajab. See annab neile vaprust, motivatsiooni ja vastupidavust raviga jätkata, isegi kui on tagasilööke või kui on raskeid hetki. Lootus annab tõesti jõudu ja julgust uskuda, et me saame hakkama. Berit ja ta pere on jätkuvalt osaline Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit korraldatud üritustel ja hoiavad kõikidel pardilaste eludel-tegemistel silma peal. 🎗 15.veebruaril on vähihaigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning hoida alles homse päeva. https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefoni numbrid: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€

JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN Paterdava “pardipõnni” lend suurejoonelisse avatari ulmemaale JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN PATERDAVA “PARDIPÕNNI” LEND SUUREJOONELISSE AVATARI ULMEMAALE Väikene poisipõnn Rain oli 5-aastane, kui tal diagnoositi neuroblastoom (embrüonaalne perifeerse närvisüsteemi kasvaja). Aasta oli siis 1997. Umbes 2/3 kõigist neuroblastoomidest saab alguse kõhu piirkonnast, tekkides neerupealiste närvikoes. Nii oli ka Rainiga, ka temal oli tegemist neerupealise kasvajaga, mis eemaldati kirurgiliselt. Kasvaja oli siiski halastanud ja neeru ta trüginud polnud, seega neer jäi alles. Ravi kestis 2,5 aastat, mis oli päris karm. Poiss sai ka kiiritust, kuu aega jutti käis iga päev kiiritusravil. Rain oli ise suur võitleja. Ükskord ravile minnes ütles ta emale “Tead emme, las nad teevad, mis vaja ja olgu mul paha, ma kannatan kõik ära, peaasi, et “See” tagasi ei tule!” See pani ema mõtlema, et kui just kuueseks saanud laps nii asjasse suhtub, siis me saame võitu! Muidugi oli ka tagasilööke, haiguse perioodil sai Rain B- ja C- hepatiidi. Algas pikk maksa töövõime jälgimine (vereanalüüside abil). Aga ka see kõik on täna vaadates pisiasi, sest Rain elab ju normaalse inimese elu ja teeb asju, mis talle rõõmu pakuvad. Lisaks on poisist kasvanud üks hooliv ja tubli inimene. Isegi väga tubli! Rain hakkas videote monteerimise vastu huvi tundma umbes 11-aastaselt. Täna on Rain täismehe-eas (33) ja on kogu maailmas hinnatud filmi¬treilerite muusikaprodutsent. Teda on kutsutud tööle nii Hollywoodi kui Londonisse, aga tema kolis päriselt Hiiumaale ja valis töötamise kodus. Rain lõi muuhulgas muusika "Avatari" järjeosa reklaamklipile. Raini südant ja kodupesa aitavad rõõmsana hoida elukaaslane, neli kassi ja kaks koera. Inpiratsiooni saab noormees oma isiklikus observatooriumis tähti uurides ja seda jagub ka muusika loomiseks. 🎗 15.veebruaril on vähiahigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning hoida homset päeva. https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefoni numbrid: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€ Foto: ERR (suur Rain) ja erakogu (pisike Rain)

JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN "Pardipoiss" tegi jalutuskäigu vikerkaareni ja keeras sealt siis tagasi ... JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN Vapra poisi lahing nõudis tugevat võitlejat. Tristanil diagnoositi 11 aastat tagasi, 2013. aasta detsembrikuus, äge lümfoblastleukeemia, mõni päev enne tema 9. aastast sünnipäeva. Lümfoblastleukeemia (ÄLL) on kiiresti progresseeruv pahaloomuline kasvajaline haigus (nn. verevähk), mis haarab rakkude arengureas lõpuni arenemata ebaküpseid rakkude noorvorme. Need mitteküpsed rakud e. blastid hakkavad kontrollimatult paljunema ega suuda täita küpsetele rakkudele omast funktsiooni. Päev enne oodatud sünnipäeva alustati poisil keemiaraviga, mis nädal hiljem tõi endaga kaasa listerioosibakterist põhjustatud meningoentsefaliidi ning natuke enne jõule viidi Tristan raskes seisundis intensiivravi osakonda, kus ta pandi nn kunstlikusse koomasse ja palju lootust paranemisele ei antud, sest tekkinud oli ajuturse, lisaks üldine sepsis, hiljem selgus ka, et näonärvi halvatus ning hulginärvipõletik. Käis võitlus ajaga - kas jõuab põletik taanduda, et jätkata keemiaraviga või jõuavad vähirakud võimu haarata (raskes põletikulises seisundis ei tohi teha keemiaravi, mis leukeemia allasurumiseks on hädavajalik). Arstide poolt otsustati siiski võtta risk ning jätkati lisaks intensiivsele antibiootikumiravile ka keemiaraviga. Järgnesid mitmed operatsioonid ajuturse alandamiseks. Tristani seisund stabiliseerus ning täpselt üks kuu pärast intensiivravile paigutamist sai ta tagasi tavaosakonda ehk onkoloogia osakonda. Päriselt nö "meie maailma" ei olnud ta selleks ajaks küll veel tagasi tulnud, kuid ta oli meiega. Kaks kuud pärast haiglasse sattumist oli võimalik poisil nädalake kodus puhata, see andis taastumisele hoogu juurde. Tristan õppis uuesti samm-haaval kõndima, rääkima, sööma. Kokku kestis ravi 2,5 aastat ja leukeemia allus õnneks ravile hästi. Rohkem tekitasid probleeme kesknärvisüsteemi tüsistused. Mõni aeg hiljem kadus Tristanil taas jalgades jõud ning viibis mõnda aega ratastoolis, kuid pärast taaskordset ajuoperatsiooni õppis poiss juba kolmandat korda oma elus jälle uuesti kõndima. Tristan on tänaseks 20-aastane noor mees, kellele on küll jäänud mõned tervisega seotud eripärad, kuid hoolimata kõigest on ta hea huumorimeelega, kirjutab luuletusi, huvitub väga autorallist ja on suur Ott Tänaku fänn. Noormees õpib hetkel Järvamaa Kutsehariduskeskuses. Tristani teekond näitas, et teinekord ka lootusetuna näivas olukorras on siiski alati lootust. Nii nagu Karupoeg Puhh on öelnud: "Sa oled palju kordi julgem ja targem, kui sa arvad, ja palju tugevam, kui sa endale tundud” – sest see "vähilahing" nõudis just kõige julgemat ja tugevamat võitlejat, keda leida võib – see on meie "pardipoiss" Tristan. 🎗 15.veebruaril on vähihaigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning hoida homset päeva. Foto: erakogu (väike Tristan); Annika Metsla (suur Tristan) https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefoni numbrid: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€

JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN Meie pardike, õnnelind 🐥🎗 JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN Väike tüdruk teadis, et suudab kõike ja et tema unistused saavad ükskord teoks. 2005. aasta kevadel, kui Emily oli 1 a 8 kuud vana, märkas lapse ema äkki, et uinudes on lapse vasak silm kõrgem kui parem silm. Ema süda ei andnud rahu ning pärast mitmeid arstivisiite suunati laps Tartu Ülikooli Kliinikumi magnetresonantstomograafia (MRT) uuringule. Tulemus oli pahaendeline – lapse vasaku silma taga oli tundmatu moodustis. Sellel hetkel varises pere maailm kokku. Järgnesid 4 biopsiat ning alles viimane andis vastuse – halvaloomuline kasvaja nimega germinoom (Germinoma). Germinoom on sugurakkude kasvaja tüüp, mida kõige sagedamini leidub ajus. Tavaliselt migreeruvad sugurakud loote arengu ajal suguelunditesse (naiste munasarjadesse või meessoost munanditesse). Kui need sugurakud aga õigesse asukohta ei rända, võivad nad jääda ajju lõksu ja paljuneda piirkondades, kus nad ei peaks. Emilyl oli sissetungija end istutanud vasaku silma taha ümber silmanärvi ja kasvades täitnud kõik ninakõrvalurked. Ravi alguseks oli Emily kaotanud nägemise vasakust silmast, kuna kasvaja agressiivne arenemine hävitas silmanärvi. Algas keemiaravi Tallinna Lastehaigla onkoloogoa osakonnas, seejärel operatsioon kasvaja eemaldamiseks ning lõpetuseks veel keemiaravi. Üldiselt talus Emily keemiaravi hästi. Muidugi langesid välja juuksed ja kadus söögiisu, kuid elurõõm jäi alles. Nii see aktiivne tirtsuke siis matkas koos emmega mööda osakonna koridori, endal mänguasi kaenlas ja siht silme ees ning ema tilguti statiiviga kannul. Mida teha 2-aastasega, kelle vabadus on piiratud, aga tahe maailma avastada suur? Kasvaja eemaldusoperatsioon kulges komplikatsioonidega. Emily süda seiskus hetkeks, kuid tublid arstid panid selle jälle kiiresti tööle. Operatsiooni käigus eemaldati kasvaja poolt moonutatud kudesid, kuid kasvajat ennast ei leitudki. Kuigi rõõm oli esialgu piiritu, lootusega, et kasvaja ongi jäljetult taandunud, ei lasknud edasised uuringud kaua õnnelik olla. Mõne aja möödudes tehtud kordus-MRT uuring näitas, et kasvaja on alles, kuid konsiiliumi hinnangul nii halva koha peal, et opereerida ei saa. Järgnes tugevam keemiaravi, mida Emily enam nii hästi ei talunud. Enesetunne oli kehv, söögiisu olematu, oksendamine ja kõik muu, mis ühe korraliku keemiaraviga kaasas käib. Ravi lõppes üpris ootamatult. Tol ajal üsna uudse PET-uuringuga (positronemissioontomograafia (PET) on kuvamismeetod, millega saab hinnata ainevahetusprotsesse inimorganismi kudedes ja haiguskolletes) tehti kindlaks, et mis iganes seal Emily peas ka on, see ei ole hetkel aktiivne. Uudis oli rõõmustav, kuid samal ajal ka küsimusi tekitav. Kas see muutub mingi aja möödudes jälle aktiivseks? Mis see üldse on? Nendele küsimustele ei osanud keegi vastata. Jäi üle ainult oodata… Pärast aastaid (varsti juba paar aastakümmet) järelevalvet ja kontrollides käimist, elab Emily täiesti tavalist elu. See „midagi“ on olemas ka täna, kuid püsinud muutumatuna. Emily on täna 21-aastane, õpib Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 3. kursusel, igati aktiivne, tark ja elurõõmus tüdruk. Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liitu tol ajal aktiivselt tegutsemas ei olnud ja sellest on väga kahju. Kogu see kadalipp üksinda läbi käia ja see aastatepikkune närvesööv ootamise aeg ei möödunud jälgedeta. Olen siiralt õnnelik ja tänulik, et nüüd on lapsevanematel, kes on samas olukorras, abi ja tugi liidu näol olemas Emily räägib meile ise nii: „Kuigi ma olin vähiravi ajal liiga väike, et enda haigusest terviklikku pilti kokku panna, siis meenuvad mulle haiglast siiski mõned soojemad mälestused tilgutistatiiviga ringijooksmisest, meisterdamisest, multikavaatamistest ja enda absurdsetest söögiisudest, kus ma keeldusin kõige muu peale makra või kartulivormi söömisest. Aastate jooksul on õnneks mälestused igasugustest „torkimistest“ tuhmunud. Haigusjärgsel ajal, kuigi olen siiani vasakust silmast pime, on mu elu kulgenud üpris tavapäraselt ning tervelt. Mu vähk ega poolpimedus ei ole õnneks kunagi olnud takistuseks õpingutel ega sporditegemisel (välja arvatud tennis, ma siiani ei tea kas ma olen lihtsalt liiga halb, et pallile pihta saada või mõjutab seda ühest silmast pime olemine – ilmselt kui ma natukene pühenduksin, ei oleks ka see probleemiks) ning olen peatselt lõpetamas bakalaureuseõpingud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Minu praeguseks eesmärgiks on jätkata ülikooliteed õigusteaduskonna magistriastmes ning tulevikus saab minust loodetavasti prokurör või advokaat!“ 🎗 15.veebruaril on vähiahigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning hoida homset päeva. https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefoni numbrid: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€

JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN Meie pardike 🐥 JAH, SEE JUHTUS MINUGA MA OLEN IKKA SIIN Marie Aliise sai Fanconi aneemia diagnoosi kümme aastat tagasi 4.5 aastasena. Kui aneemia ehk kehvveresus on üsna sagedane haigus lapseeas, siis väikene Marie sai aneemia eritüübi Fancon’i aneemia, mis on aplastiline aneemia tüüp, kus luuüdi lõpetab oma tegevuse või ei tooda piisavalt vajalikke rakke. Fancon’i aneemia on ettearvamatu haigus. See on pärilik ja kaasasündinud ning esinemissagedus on 1 juht 350 000-500 000 sünni seas. Haigus on saanud nime Sveitsi lastearsti Guido Fancon’i järgi, kes esmaselt seda haigust kirjeldas. Meie lapsed on kõik hematoloogia-onkoloogia diagnoosidega lapsed, sest ka verehaigused käituvad ja on oma iseloomult “pahaloomulised”, mis vajavad sageli keemiaravi ja luuüdi siirdamist ja mida ravitakse samas osakonnas. Tüdruku veri saadeti Inglismaale uurida, et saada selgust täpses diagnoosis. Eelnevalt sai Marie hormoonravi, sest ei teatud millist haigust ta põeb. Vereliistakute ehe trombotsüütide vähesusel veri ei hüübi piisavalt ja tekivad probleemid verejooksudega. Luuüdi funktsioon toota vererakke on häirinud ligikaudu 90%. Samuti ei tootnud ka tüdruku luuüdi trombotsüüte, seega oli vajadus vere ja trombotsüütide ülekannateks. Marise Aliise sai keemiaravi ja tegi läbi kolm vere ja luuüdi tüvirakkude siirdamist. Esimene ja teine doonor leiti Poolast. Siirdamised tehti Tartu Ülikooli Kliinikumis vereloome tüvirakkude ja rakuravi keskuses. Marie oli siis 6-aastane. Kolmas siirdamine toimus Karolinska Ülikooli haiglas Rootsis. Eesti Tervisekassa maksis ravi ja Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit toetas transpordi ja majutuse kuludega. Kõik kolm siirdamist tõid kaasa kõrvalmõjusid. Mariel tekkis viimase siirdamise tagajärjel diabeet, mis oli hormoonravi kõrvalmõju. Veel tekkis äratõukereaktsioon ning ka siiriku (siiratu) reaktsioon peremehe vastu nn transplantaat peremehe vastane reaktsioon, mille tagajärjel koorus naha pindmine osa. Kogu keha oli punane ja vajas kaks korda päevas hormoonkreemi. Rootsis kestis ravi 4 kuud. Marie läks kooli aastase pikendusega, kuna taastus pikast ravist. Koolis õpib neiu hästi. Marie alustas laulmisega alates 2. klassist. Laulab ja tantsib laulustuudios Fa Diees. Mariele meeldib muusikat kuulata, joonistada, tantsida ja sõpradega aega veeta. Täna 15-aastasena, olles kaunis neiueas, on Mariel rohkelt unistusi, mis ootavad täitumist - saada lauljaks, proovida elada välismaal, edasi õppida MUBAs laulmist. Üks unistusest on juba täitumas: tuleval suvel läheb Marie oma lemmikartisti Stray Kids (Korea) vaatama-kuulama Amsterdami. 15.veebruaril on vähiahigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning hoida homset päeva.💛🎗 https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefoni numbrid: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€

PARDIPOISI KINDLUS ON MÕRASID TÄIS Kodu on omaette kuningriik keset maailma. Maailma kaitseb taevas, kodu kaitseb inimest, katus kaitseb kodu. Iga kodu „tekk“ peaks olema kaitseks looduse ja taevast allalangevate sademete eest. Kodu peaks olema koht, kus pere saab turvalist peavarju ja öösel mugavalt magada. Kuid Rasmusel tuleb sellesse hetkel vaid loota ja uskuda, et ehk ka tema kodu katus muutuks turvaliseks tekiks. Noormehe elu on olnud täis katsumusi ja ilma usuta ei saa päevagi. Usk ei pruugi küll alati katsumusi kõrvaldada, kuid see annab kindlasti jõudu neist üle saada. Äsja 16-aastaseks saanud pardikutt Rasmus on teile juba tuttav. Tema ravitee on olnud keeruline, kus takistusteks kividena on karm ajukasvaja, mis ajab omi siirdeid laiali, mida on ikka uuesti ja uuesti vaja ravida, ent poiss valutab selle mure taustal südant hoopis oma ema tervise pärast. Rasmuse emal on raske haigusseisundi järel amputeeritud kõik varbad ning naine peab hoolega jälgima oma tervisenäitajaid. Rasmusel endal on selja taha on jäänud kiiritusravi Rootsis Uppsala prootonkiiritusravi keskuses, mitmed operatsioonid, keemiaravi, pikad haiglapäevad. Poisi ravi eest hoolitsevad Eesti arstid parimal võimalikul viisil ning ravimite kulud katab Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit, tänu headele Liidu ja Pardiralli toetajatele. Kogu selle niigi raske olukorra teeb veel karmimaks see, et pere elab nigelas “tare-tarekeses”, kus katus laseb vett läbi ning vihma- ja lumevesi sajab Rasmuse ja tema väikese venna toa laest otse voodisse. Pereisa lapib pidevalt ise katuses olevaid auke, ent kahjuks ei jätku vahendeid piisavalt. See on ju selgemast selgem, et igaüks meist tahab siiski oma unenägusid kuivas ja soojas voodis näha, rääkimata sellest, kui niigi tervis on väga õrn. Hetkel on pardikutt saamas kiiritusravi ja kuidagi pole jaksu hoida kodus käes vihmavarju. Rasmus ja ema rääkisid oma loo TV3 Eesti / TV3 Estonia heategevuslikus saates "Inglite aeg", toetada saab selle saate läbi veel 7.jaanuarini. "Ingilte aja" annetusnumbrid: 900 7720 – 5 eurot 900 7730 – 10 eurot 900 7740 – 25 eurot Saadet saab näha siit👇 https://www.tv3.ee/tv3-telekanal/inglite-aeg/inglite-aeg-ajukasvajaga-15-aastane-rasmus-voitleb-oma-elu-eest/

PARDITIRTS TEAB, ET PISARAD ON SOOLASED JA NAER ON MAGUS Väikese Roosi suurimaks sooviks on, et tema issi ja hea sõber, pardipoiss Juss, tuleksid taevast tagasi … Kahjuks seda soovi ei suuda keegi täita, mis teeb meid kõiki kurvaks, kuid õnneks on Roosil teisigi soove, mille täitumine on igati võimalik. Nimelt unistab parditirts terveks saamisest ja tahab aidata ka teisi vähihaigeid lapsi oma teekonnal. Roosi ja ta emme rääkisid TV3 Eesti / TV3 Estonia saates “Inglite aeg” oma lugu, mis on väga valus, kuid milles on nii palju lootust ja armastust. Valusaid väljakutseid on olnud küllaga, kuid Roosike usub rõõmsasse tulevikku. Emme Janelyl oli rinnavähk ja vaid aasta hiljem diagnoositi pisikesel Roosil, kes oli siis 3-aastane, keeruline ajukasvaja, veel keerulisema nimega - pilotsütaarse astrotsütoom (silmanärvist lähtuv glioom). Sellele lisandus veel magediabeet. Suvel, juulikuus tabas aga pere suur tradöödia, pereisal seiskus süda autoroolis, keset liiklust Tartu Lõunakeskuse ringil, mille tagajärjel toimus kokkupõrge rekkaga ning Roosi issi suri. Roosi tuleb leinaga toime tunde üksinda valjult isale lauldes oma valust, päevast, emme muredest ning selle kõige keskel saab 5-aastane tüdruk ise keemiaravi ja on toeks ka emmele. Väike Roosi saab ise sihtmärkravimeid, mida aitab maksta Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit ja mis on andnud häid ravitulemusi. Ka paljud teised vähihaiged lapsed vajavad kallist ravimit ning seda võimaldab neile Liit, koos Pardiralli sõpradega. Roosi on tundnud, mis tähendab abi ja hoolimine, tema soovib ka aidata ja sellepärast ta ka oma lugu teiega jagas. Veebruarikuus saab Roosike juba 6-aastaseks, kellel on omad kindlad elu-eesmärgid ja unistused, mis ootavad täitumist. Ka sina saad Roosi unistuste täitumisele kaasa aidata! Saadet saab vaadata siit👇 https://www.tv3.ee/tv3-telekanal/inglite-aeg/inglite-aeg-rinnavahk-ajukasvaja-ja-pereisa-surm-ehk-uhe-perekonna-traagiline-lugu/ "Ingilte aja" annetusnumbrid: 900 7720 – 5 eurot 900 7730 – 10 eurot 900 7740 – 25 eurot

ADVENDIAEG, MIL SÜDAMES ÜHINEVAD HEADUS, OOTUSE JA LOOTUSE JÕUD Advendiajal ootavad paljud meist toredaid traditsioone nagu jõulukuuse kaunistamine, pidusöökide valmistamine, kinkide pakkimine ja perega koosviibimine. Mõne pere jaoks on jõuluaeg aga meeldetuletus väljakutsetest, millega nad silmitsi seisavad – olgu see siis pühade veetmine haiglas vähiravi saava lapsega või oma esimeste jõulude pidamist pärast lapse kaotust. Kuigi paljud meist peavad jõulurõõmu ja koosolemist enesestmõistetavaks, leiavad osad pered viise, kuidas tasakaalustada pühade tähistamist ebakindluse või leinaga, hoides samal ajal lootust eelseisvate helgemate päevade ees. Selleks ongi sõbrad, toetajad, annetajad peredele väga olulised. Nemad toovad rõõmu ja elevust tagasi meie lastele, kes on nii paljudest toredatest lapsepõlvekogemustest ilma jäänud, olles hoopis läbimas haiglas karmi ravi. Olge meiega, et hoida nende vastupidavust ja vaimu, mõelgem nende laste ja perede lugudele. Need on päris lood. Igal jõulupühal on alati kuskil tühi tool, avamata kingitused ja kurb õhkkond. Oluline on see, et me mäletaksime armastust ja toredaid koosolemise hetki, mida meie lastega sai jagatud ning seda, kuidas see on murdumatu ja puutumatu, mis ei sõltu ajast ega vahemaast. Läbi iga riputatud jõuluehte, iga süüdatud küünla ja läbi kallite mälestuste on nende kohalolu alati tunda. Nad on meiega. Armastus meie südameis aitab meid juhtida läbi pühadeperioodi, meie tähelapsed valgustavad teed, kui me neid igavesti mäletame. Enamus vähihaigeid lapsi paranevad vähist, loomulikult võivad armid jääda, olgu need siis hingehaavad, haigusest saadud tüsistused või füüsilised operatsioonijärgsed armid kehal. Aga vihane haigus sai seljatatud. Me ei palu paljut, vähihaiged lapsed vajavad lihtsalt märkamist, hoolimist, armastust, juurde julgust ja jõudu. Kui sul pole võimalust jagada lahkust pangakonto kaudu, siis kindlasti jagub sul häid sõnu ja soove siinsamas kommentaariumis, et hoida pardilastes lootust, usku ja anda motivatsiooni homse päeva ootamisele. 🙏🎄🌟 https://toeta.vahilapsed.ee Annetustelefonid: 📞 900 21 50 - 5€ 📞 900 21 10 - 10€ 📞 900 21 25 - 25€

Aitame koos muuta pardilapsed haiglas veel vapramaks ja julgemaks!🐥 29. NOVEMBER - 23. DETSEMBER 2024 a. ANNETAMISTALGUD - VAPRUSEKASTIDE TÄITMINE ANNETAME KOOS LASTELE VAPRUST! 💛 Lapse suurimaid hirme haiglas on valu ja üheks selle tekitajaks on erinevad valulikud protseduurid, samuti toovad ebameeldivust kõiksugu tundmatud uuringud. Abi ja leevendust selles olukorras võib laps saada „vaprusekastist“ – mänguasju sisaldavast kastist, kust patsient saab ravi käigus üles näidatud tubliduse eest valida endale väikese meelepärase autasu. Mänguasjad on mõeldud ravil olevatele lastele vanuses 5 kuud kuni 17 aastat. Vaprusekastid on kasutusele võetud SA Tallinna Lastehaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum onkoloogiaosakondades. Vaprusekastid leiad Karupoeg Puhhi poodides üle Eesti. 🐻 Karupoeg Puhh - outlet kauplus, Salve 2a, Tallinn 🐻 Karupoeg Puhh - Ülemiste keskus, Suur-Sõjamäe tn 4, Tallinn 🐻 Karupoeg Puhh - Stroomi keskuses, Tuulemaa tn 20, Tallinn 🐻 Karupoeg Puhh - Lõunakeskus, Ringtee 75, Tartu 🐻 Karupoeg Puhh - Pärnu Keskus, Aida tn 7, Pärnu 🐻 Karupoeg Puhh - Port Artur 2, Lai tn 11, Pärnu 🐻 Karupoeh Puhh - Põhjakeskus, Haljala tee 4, Rakvere 🐻 Karupoeg Puhh - UKU Kaubanduskeskus, Tallinna 41, Viljandi Kui soovid ise koguda mänguasju koos sõprade, töökaaslaste-, klassi- või koolikaaslastega, siis võid need saata pakiautomaati: 🔷 Keila Selveri SmartPost, DPD Kontakt: Merit Kulp, tel. 5094044 Kui sul ei ole võimalik meid toetada Karupoeg Puhhi poe kaudu või sa ei ole ole kindel, millist mänguasja valida, siis saad meie laste heaks teha ka annetuse: 🔶 EESTI VÄHIHAIGETE LASTE VANEMATE LIIT Swedbank EE402200221064019719 Selgitus: Vaprusekast 🔷 Lisainfo saamiseks kirjuta või helista meile: e-mail: vahilapsed@vahilapsed.ee Kontakt: Laine Ütt, tel. 50 84 850 Vaprusekastide kampaaniat korraldavad Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit, kauplus Karupoeg Puhh ning projekti Psühholoogia 3000 raames tegutsev klubi Elukool (Психология третьего тысячелетия, Психология 3000) Aita Sinagi leevendada "pardilaste" valu!🐥🙏 https://annetamistalgud.ee/talgud/vaprusekasti-manguasjade-kogumine-karupoeg-puhhi-poodides-ule-eesti/ #annetamistalgud https://vahilapsed.ee

MUHEMEES RASMUS EI ALISTU Oleme kirjutanud Rasmusest palju, võiksime temast alati rääkida rõõmuga, kuid paraku tuleb nendes lugudes puudutada ka noormehe keerulisemaid eluradasid. Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit ja Pardiralli tunnustab Rasmust ja tema pere selle sitke järjekindluse, vastupidavuse ja kõigi raskete väljakutsete eest nende teekonnal. Me oleme südamest tänulikud teile, lahked sõbrad, kes olete toetanud Liitu ja Pardirallit, mis on võimaldanud ka Rasmusel elada ja paljudel teistel lastel jõuda homsesse. 2019.a suve lõpul diagnoositi 10-aastasel Rasmusel 4. staadiumi pineoblastoom ehk ajukasvaja. Algas keemiaravi vahelduvalt kiiritusega. 2020. aasta kevadel koroona tippajal olid Rasmus ja ta ema kaks kuud Rootsis Uppsala prootonkiiritusravi keskuses, saamas prootonkiiritusravi, mida seni veel Eestis pole võimalik patsientidele pakkuda. Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit toetas seal viibimist majutuse ja transpordi osas. Kahjuks olid ees uued käänulised kurvid, mis nõudsid uut strateegiat need künkad ületada. 2021.aastal diagnoositi Rasmusel haiguse retsidiiv. Algas uus keemiaravi uue raviskeemiga. Keemiaravi tähendas Rasmuse puhul seda, et ravimit süstitakse nii pähe kui veeni. Liit tuli ka seekord appi ja maksis kinni Rasmuse ravimid, mida Tervisekassa ei rahastanud. Noormehe elu kulges edasi nagu ikka ühel teismelisel, omade unistutse ja seiklustega. Nüüd, 2024.a.oktoobris, uuel magnetuuringul aga selgus, et "malesimultan" vähiga algab uuesti. Ajus kükitavad uued kolded. Raviarst Lenne-Triin Kõrgvee ei anna alla ja jätkab positiivselt jonnnakalt uue raviskeemiga ravimist. Uus raviprotokoll sisaldab metronoomilist suukaudset ravi, lisaks intravenoosset ravi ning otse seljaajuvedelikku süstitavat ravi. Selleks vajaminevad ravimid võttis taas Liit enda maksta, kuna neile pole Tervisekassa rahastust. Kõigele vaatamata käib Rasmus edasi koolis (vaheldumisi haiglas olemisega) ja on endale omaselt positiivne. Ta ignoreerib igasugust vähistatistikat ja diagramme, selle asemel jätkab poiss seda, mis toob ta südamesse rõõmu. 18.detsembril saab "pardikas" 16.aastaseks. Jah, Rasmuse ema ja isa südamed on murtud, aga need on ka täis lootust ja usku. Jah, Rasmus muretseb homse pärast, aga talle meeldib iga tänane hetk. Ta elab igapäevases lõbustuspargis, koos huumori ja naeruga – mõtted küll pöörlevad ja tiirlevad peas, aga ta ei karda vähi ruletiratast. Sest TA ON RASMUS. TA EI OLE vähk. Ärgem laskem KOOS vähil näida võitjana, sest vähk EI VÕIDA KUNAGI. Aitame hoida Rasmusel ja tema perel lootust!🐥💛 https://toeta.vahilapsed.ee Helistades: 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€ https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/120005009/ajukasvajaga-voitlust-pidav-rasmus-ei-ole-hullu-midagi

PARDITIBU LENNAKE USUB HEADUSESSE ... Mis siis, kui usust ja lootusest ei piisa? Ei, neid ei tohi ja saa kelleltki võtta, siis oleks elu üsna tolmune, poleks midagi, millest haarata, kui oled põlvili. Kui ei ole usku ja lootust, siis sul ei ole midagi, üldse mitte midagi ... KULDNE PÄIKESEVALGUS HALLIS HAIGLAS Kevadel Pardiralli raames tuhandeid südameid puudutanud tillukese Lenna Heleeni lugu oli armas ja valus. Pisikese parditibu sattus 2023. aasta sügisel, olles alles 5-kuune, tundmatu moodustisega kõhus haiglasse ja sealt algas elu karmim keeristorm. Tirtsul diagnoositi 4. staadiumi rabdomüosarkoom, metastaasiga kopsu. (Rabdomüosarkoom on pehmete kudede pahaloomuline kasvaja). Olime koos pisikese preili ja ta vanematega lootusrikkad ja imetlesime haiglapalatis armsa pardikese visadust ning imetlesime tema kauneid kleidikesi. Ta oli alati naeratav päikesevalgus. Parima ravitulemuse saamiseks aitas Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit vajaliku ravimi maksmisega, mida Tervisekassa ei toetanud. Uskudes ja lootes, kuidas siis teisiti. Septembris kohtusime viimati selle naeratava nunnukesega palatis, kes ajas end kaunis kleidikeses voodi najal püsti ja näitas oma südikust kõndida. Emme aga oli murelik, et midagi pole vist nii nagu peaks. Ta oli märganud, et Lennal on lümfisõlm paistes. Tehtigi magnetuuring (MRT) ja lajatati vastusega südamesse - ravi enam ei toimi. Kasvaja oli elanud oma laia elu ja teinud omale suuremad käigud pisinunnu kehas. Kui sa nüüd mõtled, et milleks siis toetada kallite ravimite ostu, kui need ei aita, siis tea – alati peab, sest see annab lootust ja võimalust päästa või pikendada elu ning toetusel on alati suur vägi – iga elatud päev on oluline väärtus. Septembrikuu lõpust on parditüdruk kodus. Need usinad tillukesed jalakesed enam ei kõnni. Valud on kolinud lapse kehasse, mida saab õnneks taltsutada tugevate valuravimitega. Lenna Heleen tahtis sündida täiuslikku maailma, kus luua endale minevik ja alustada unistamist tulevikust. Täna on tüdrukul vaevu elatud minevik ja unistused vaid päeva kaupa. Kui reaalsus lõpuks sind tabab, on see valus, kui karm tõde tuleb fookusesse, on see jõhkralt valus. Miks on meie seletavas sõnaraamatus ja kõnekeeles üldse sõna vähk? Miks on lapsel vähk? Kas siis lootusest alati ei piisa? Mis juhtub, kui usust ka ei piisa? Kas mu lapse eluraamatusse jäävad ainult mõned kirjutatud lehed? Kas tulevikust jääb kirjutamata lugu? Lennake ei taha olla tubli, vapper, kangelane, võitleja, ta ei taha olla mingisuguseski võitluses vähiga ja üheski sõjas selle vaenlase vastu – ta tahab olla rõõmus pooleteistaastane väikene tüdruk, kes soovib kasvada ja elada selles maailmas, mis teda siia kutsus, koos oma emme ja issiga. Mis siis, kui usust ja lootusest ei piisa? Ei, neid ei tohi ja saa kelleltki võtta, siis oleks elu üsna tolmune, poleks midagi, millest haarata, kui oled põlvili. Kui ei ole usku ja lootust, siis sul ei ole midagi, üldse mitte midagi ... Täna Lennake enam ei aja end püsti, ta ei jaksa, aga ta teab, et kuigi maailm polegi oodatult täiuslik, siis armastus ja temast hoolimine on tema maailmas esikohal. Usaldus headuse vastu on alles. Soovime meiegi talle seda sama päikesevalgust, mida tema meile on nii palju andnud, seda sama südikust, mida ta meile näidanud on ja ikka lootust ja usku, sest need on igavesed.💛 Oleme kõik koos toeks vähihaigete laste peredele. https://toeta.vahilapsed.ee

Armas sõber Sa kindlasti tead mind, olen suur Pardiralli fänn ja olen ka ise aastaid saanud Pardirallist hindamatut abi. Minust on ka palju kirjutatud, sest see tüütu vähk, nii nagu ta vägisi mu ellu trügis, nii ta ka ei taha sealt lahkuda ning ma pean uuesti ja uuesti temaga maadlema - see pole üldse lõbus. Olen Johann, täna juba 8-aastane, lähedastele Juss. Vähk nimega nauroblastoom (embrüonaalne perifeerse närvisüsteemi kasvaja) ilmus minu lapsepõlve lõhkuma, kui olin 3-aastane. Sealt algas minu elu Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloogia osakonna ja kodu vahel. Olen läbi teinud lugematuid keemiaravikuure, mitmeid operatsioone, kaks korda kiiritusravi, kaks tüvirakkude siirdamise protseduuri, lisaks keerulise nimega MIBG protseduure, aga sellest oskab minu raviasrt dr.Lenne-Triin Kõrgvee rääkida, kes on ka minu hea sõber. Mina sain aru, et see oli esmakordne vähiprotseduur lapse kasvaja ravis. Aastate jooksul olen põdenud kuhjaga erinevaid infetsioone ning ainult ravinud, ravinud ja ravinud. Haigus aga alla ei andnud. Tuli kasutada ka väga kallist ravimit, kus tulitegi appi teie, kes te toetate Pardirallit ja mille kaudu saab Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit toetada abivajajaid, ka mind. Täna aga olen ma väsinud. Mu kehal on jõud otsas, mu vaim tahab murduda. Täna ei palu ma ravimiteks toetust, täna ma soovin, et mu emme, issi ja vennake naerataks. Kui nemad naeratavad, siis naeratan ka mina. Ma tean, et nad üritavad ja proovivad, hoides oma hirmu ees maski, aga ma tean, et teises toas ja seal, kus mind parasjagu kõrval pole, nende maskid kukuvad ja nähtavale tulevad pisarad. Ma lihtsalt tean. Täna ma sooviksin, et iga vähihaige lapse pere saaks pisutki energiat, toetust, tuge, läbi mille nad suudavad märgata väiksemaidki rõõme, edusamme ja hoida alles lootus ja koguda jõudu oma lapse hooldamiseks. Armastus on nagunii tugev. Mu peres tuksuvad südamed on armistunud, aga ma nii palun, et nad veel jaksaksid. Mina ju jaksan, kuigi olen väsinud. Ma jaksan, me jaksame, kui oled toeks. Olen tänulik kauni sügise eest. Olen Sulle nii tänulik, et seda näen … https://toeta.vahilapsed.ee Helista annetustelefonidele 900 21 50, annetad 5€ 900 21 10, annetad 10€ 900 21 25, annetad 25€ https://www.facebook.com/profile/100079042517485/search/?q=Johann https://www.kliinikum.ee/kliinikumis-viidi-labi-kogu-eestis-uudne-ja-erakordne-vahiraviprotseduur/

Pardiralli 2025

2025 aasta Pardiralli tuleb varsti....

Poja vähile kaotanud vanemad: meil oli valik, kas anda alla või proovida edasi. Lõpuks tõstsid ka arstid käed üles, aga teame, et andsime endast kõik

Pisiõe raske vähihaigus andis vanemale õele tõuke õppida arstiks. „Otsustasin, et ma saan sisse arstiteaduskonda ja punkt“

Ott Tänakust saab Pardiralli koondise peatreener

Aastane Lenna Heleen otsib Pardiralli abiga lootust tervenemiseks

Teismelise poisi teistkordne võitlus ajukasvajaga. Ema: kõige hullem on ootamine

12aastane piiga paranes ajukasvajast: „Mu pea pole enam mitu aastat valutanud!“

Alates tänasest saab soetada Pardiralli võistlusparte ja toetada vähihaigeid lapsi

Pardiralli 16 000 võistlusparti lähevad pensionile

Pardiralli sotsiaalmeedias Sotisaalmeedia pluginaga toetab Reachmill.com

Peasponsor

Küpsiste eelistused