PARDIRALLI ENERGIAVITAMIIN
Kas mäletad "pipiplixi" lugu?
Iti-Marta oli 4-aastane ja aasta siis oli 2021, mil tal diagnoositi harvaesinev embrüonaalne ajukasvaja - kesknärvisüsteemi neuroblastoom ehk primitiivne neuroektodermaalne kasvaja (PNET) (tagumise koljukoopa kasvaja).
Tüdrukuke tegi läbi keerulise aju operatsiooni ja ravi jätkus keemiaravina.
Kui Tallinna Lastehaigla onkoloogia osakonnas keemiaravi lõppes, sõideti edasisele ravile Taani Århusi ülikooli haiglasse, kus Iti Martale tehti prootonkiiritust. Ravile kaasa aitas Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit, tasus reisi-ja majutuskulud ning pistis põue usu ja lootuse.
2023 aasta suvel sai Iti-Pipi ravi läbi.
Edasine elu kulges lasteaias, selle lõpetamise ja kooli sättimise ootuse all.
Tänaseks ongi preili 1.klassi koolitüdruk.
Iti-Marta emme jagab omi tundeid täna nii:
"Hirm lapse kaotuse ja nende tunnete ees on nii valus, et vahel tundub võimatu ise hakkama saada. Kui ravi lõpuks läbi saab, tekib ootamatu tühjus. Enam ei ole pidevaid haiglakülastusi ja analüüse. See ei ole ainult hirm, et keegi ei jälgi enam mu last kullipilguga, vaid ka tunne, justkui oleksin nüüd sellest senisest normaalsusest, millega harjuda jõudsin, välja tõrjutud. Muidugi, keegi meid otseselt ei tõrju, aga haiglas käimisest ja lapse seisundi jälgimisest oli kujunenud omamoodi rutiin ja nüüd on see kõik äkki lõppenud.
Sellele järgneb tunnete virrvarr. Tahaks ise eemalduda, et naasta sellesse ellu, mis oli enne. Kuid mingil hetkel saad aru, et see ka ei ole vist enam võimalik. Need segased tunded hüplevad rõõmust, et ravi on lõppenud, aga samal ajal on hirm tunda puhast rõõmu. Hirm selle ees, et haigus võib tagasi tulla, aga ka hirm sellepärast, kuidas ma saan rõõmustada, kui nii paljud teised alles võitlevad, ravivad ja kahjuks ka kaotavad.
See on olnud meeletu segaduse aeg. Tunded heitlevad ühest äärmusest teise, tekitades vahel piinlikkust omaenda mõtete pärast. Mõned tunded ununevad. Väga palju on olnud vältimist ja raskust olukorraga silmitsi seismisel ning info vastuvõtmisel. Ravi on läbi ja nüüd tuleb tegeleda selle varjuküljega, mida see raske ravi endaga kaasa võis tuua.
Selles raviringis sees olles tundsin Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu olemasolu igal sammul. Minu tutvus Liiduga (Luivega, liidu tugiisikuga) oli üllatav – “tere, kuidas teil on … “ Luive tajus koheselt minu jahmatust ja pakkus, et kas ma sooviksin vähihaigete vanemate grupiga liituda. Ma olin sattunud justkui uude ellu või ringi. Korraks avasin meie Facebooki grupi lehe, aga sulgesin selle sama kiiresti, sest oli veel vara sellel tundel ligi lasta pääseda – minu lapsel on vähk.
Sealt edasi läks kohanemine minu jaoks väikeste sammudega, aga laps harjus hetkega, see kõik muutus koheselt normaalseks. "Emme, pane tissi peale kreemi (tuimestav kreem enne pordi nõela panemist), kus on mu kleidid ja kui me haiglasse jõuame, siis tellime ikka süüa ka endale sinna."
Liidu poolt igal aastal tegusalt organiseeritud ja toredate inimeste abiga täidetud vaprusekastid lasi lapsel unustada hirmu protseduuride ees.
Meie pere vajas Liidu poolt eraldi tuge seoses välisravile suundumisega ja sealsete eluasemekuludega. Ei mingisugust suurt bürokraatiat ja ootamist, kõik käis kiirelt ja valutult, mis kõrvalseisjale ehk ei tundu nii tähtis, aga minule emana oli see väga oluline. Välisravil viibides tundis Liidu poolt Luive ikka huvi, kuidas meil läheb, kuidas laps tunneb ja oodati meid koju.
Pardirallit teab tänaseks enamus, kui mitte kõik meie riigi inimesed. Sündmus, mis on tehtud lõbusaks, kollaseks ja rõõmsaks peopäevaks, selliseks päevaks, kus me kõik korraks unustame oma päevade raskused ja saame rõõmsalt lastega kanali ääres sammuda ja pardikeste rallit nautida.
Meie vähihaigete laste vanematena aga tunneme ja teame seda teist poolt ja selle ürituse suurt tähtsust. Need lood puudutavad meie kõigi südameid ja nende lugude kuulamisel selle rõõmsa ürituse raames tajume, kelle jaoks ja mille jaoks on see tegelikult suunatud.
Meie oleme Iti-Martaga taas ralli ootuses ja vaatame tänutundega Pardiralli sõprade suunas – teie ju olete meid aidanud ja teie heateo läbi saab Liit nii väärtusliiku abi pakkuda.
Täna on ravil juba uued lapsed, hirm ja mure on ikka sama- kas laps jääb elama, kas me saame hakkama.
Aitame ka neil see teekond natukenegi kergemalt läbi teha".
Väikene kuldne pardike aitab - www.pardiralli.ee