Lepatriinu lend pilvepatjadele ...
Mia teadis, et ilma lootuse ja usuta homset ei oota. Ta teadis, et Pardiralli on lootuse külvimasin.
Pardikesed kinkisid talle elupäevi juurde, oleks tahtnud palju-palju, kuid pilvedes oli uus kodu valmis.
5. mail on ülemaailmne leinavate emade päev
Päev, mille olemasolu keegi ei sooviks ...
Ema Liina tähistab Mia elu, kes lahkus eelmisel suvel leptatriinud põsel …
Mial diagnoositi juba esimesel eluaastal neurofibromatoos. Sellest hetkest algasid nurgelised kurvid ja käänud armsa tüdruku eluteel.
Meie tutvusime neiuga 2022. aastal, mil ta oli just saanud järgmise karmi diagnoosi, kõrgmaliigse perifeerse närvitupe kasvaja. Lihtsas keeles närvivähk.
2022. aasta suvel toimus Mial operatsioon, kus saadi enamus kasvajast kätte, kuid kahjuks jäi osa kasvajast alles. Ja nii see sõraline end vaikselt uuesti laiali hakkas ajama. Tegemist oli ka sellist tüüpi kasvajaga, mis ei allunud keemiaravile hästi.
Selleks, et kogu seda agressiivset protsessi takistada oli võimalik proovida märklaudravi mille maksekohustuse võttis Liit enda kanda. Lootes ja uskudes … Kuidas saakski teisiti …
2023.aasta kevadel toimus neiul uus operatsiooni, mille käigus amputeeriti tal jalg, osa puusast ja põis. Sel hetkel tundus meile kõigile, rääkimata Miast endast, tema emast, et nüüd on ometi kõik. Aitab!
Te kõik saite osa Mia loost eelmise aasta Pardiralli saates. Kõik koos me lootsime, et kannatused on minevik.
Kuid vähk otsustas elada edasi.
Päev enne Pardirallit sõitis Mia Haapsallu Neuroloogilisse Rehabilitatsioonikeskusesse, kus ta pidi olema taastusravil kolm nädalat. Oli ilus hiliskevadine päev, veidi külm ja tuuline, kuid päikseline. Ema aitas Mial ennast seal sisse seada ja sõitis heas usus ise tagasi Tallinnasse.
Järgmisel päeval vaadati telekast Pardirallit eraldi: emme, Liina, Tallinnas Kadriorus kohapeal, Mia Haapsalu haiglas olles. Neiu ema rääkis, et nad said nii palju toetust, tohutul hulgal häid soove sõnumite teel ja inimesed päriselt ka elasid neile sel teekonnal kaasa.
Ka Mia noorem õde sõitis üsna pea emaga Haapsallu, et veeta seal õega vabad päevad. Kõik oli nii kaunis. Jalutati kolmekesi Haapsalu promenaadil, vanalinnas ja istuti välikohvikutes. Mia sõitis ratastooliga kõikjal kaasas. Õhtuks ta küll kurtis veidi kõhuvalu, kuid keegi ei osanud sellele suuremat tähelepanu omistada, arvasime, et küllap koormati laps lihtsalt ära.
Mia pidi jääma Haapsallu veel 1,5 nädalaks. Pere rääkis Miaga iga päev- tehti videokõnesid, kirjutati või helistati. Ta ei olnud kunagi suur kurtja – ju ta ei tahtnud teisi muretsema panna.
Siis aga ühel päeval helistas Haapsalust arst, kes teatas, et Mial ikka kõht nii valutab, et nad saadaksid ta haiglasse uuringutele. Kui algul nad veel ei teadnud, kas saata ta Tallinnasse Lastehaiglasse või kohalikku Läänemaa haiglasse, siis üks hetk nad siiski otsustasid, et Tallinnas on parem. Nii võttis ka ema Liina ette teekonna taas Lastehaiglasse, kuhu jõuti Miaga täpselt ühel ajal. Neid suunati edasi neuroloogia osakonda, kus tehti analüüsid, anti valuvaigistid ja jäeti ootele.
Palatis olles jutustas Mia emale oma plaanidest tulevikus ning edasi õppimisest. Ema hoidis samal ajal pidevalt pilku peal Terviseportaalil, et näha koheselt analüüside vastuseid. Kui ta esimesi vastuseid Terviseportaalist luges, siis ta teadis kohe, et see kõhuvalu ei ole tingitud pingutusest. Veel enam kinnitas seda ka medõde, kes jooksis palatisse ja ütles, et eelmise analüüsiga läks midagi valesti, et ta võtab uuesti ning sama kiiresti oli ta ka jälle ukse taha kadunud. Kuid ka kordusanalüüsid näitasid sama seisu.
Nii suunatigi neid neuroloogia osakonnast jälle vanasse tuttavasse onkoloogiasse, mis oli nii tuttav ja kodune, kus õed ja arstid on kõige armsamad. Tehti ued uuringud.
Paraku kinnitas raviarst Kadri Saks, et vähk on jälle tagasi. Peale kõike seda, mida oli tehtud, et see elukas jäädavalt kaoks, peale nii suuri kannatusi ja kaotuseid ei jäta see vastik vähk last ikka rahule. Mia kõhus oli mitu rusika suurust uut kollet.
Enam ei olnud teha midagi – kõik ravimeetodid on kasutatud. Mia oli loobunud teismeea rõõmudest ja isegi jalast. Ta ei saanud koos oma eakaaslastega käia väljas eega tantsida ja nüüd öeldi veel otsa õudsaim uudis - enam ei saa teha midagi.
Mia tahtis väga koju.
Mia lahkus pilvepatjadele 19. juunil, täpselt nädal pärast Tallinnasse haiglasse jõudmist.
Mia jõudis veel korraks koju, oma sünnipäevaks, 28. juunil. See jõudmine oli teistmoodi, oma koduhoovist tuli neiu ära saata UUDE KOJU.
Kas Mia tajus seda minekut … Kaks päeva enne lahkumist tegi ta veel kauni meigi ja teda külastas ta parim sõbranna, siis järgmisel päeval oli ta suurtes valudes. Emme oli ta kõrval ja nägi tema silmis seda teadmatust täis pilku, milles peegeldus hirm eesootava ees.
Mia saadeti teele, kuhu minnakse üksi, ta oleks saanud minekupäeval 17-aastaseks. Ta sai selga oma igatsetud pika punase kleidi, millega soovis lõpetada põhikooli. Pilvedesse lendlemisel saatsid teda hulga valgeid õhupalle, mille sugulased ja sõprad lendu lasid.
Mial on nüüd parem, et ta ei pea enam tundma valu.
Kindlasti jälgib ta uut Pardirallit ja usub endiselt, et LOOTUS ON OLEMAS , ALATI. Sai ju Miagi Pardiralli sõpradelt elupäevi juurde.
Kingime lastele homse, hoiame nende elu www.pardiralli.ee
25.05.2023.
https://menu.err.ee/1608988906/vahidiagnoosi-saanud-tudruku-ema-tuleb-loota-et-imed-juhtuvad